Kui kevadel otsime ja leiame puude vahel maapinnalt madalaid metsalilli, nagu sinililled, ülased või lepiklilled, siis mida aeg edasi, seda kõrgemaks seahernes ja kullerkupp end rohus sirutavad ning lopsakal suveajal tulevad õitsejad meile metsa ääres kraavikallastel vastu juba kõrgete puhmastena.

Jaaniaegse harmoonilise koosluse moodustavad lillakasroosa põdrakanep ja sinine ussikeel koos nende vahele mahtuvate taimedega. Samamoodi mõjuvad metsakraavi kallastel õitsvad eri liiki kellukad koos karikakardega või paesel lagendikul säravkollane nõiahammas koos kireva härgheina värviliste kogumitega. Olen mõelnud, et inimene ei suuda üheski iluaias luua selliseid taimede ja värvide kooslusi nagu loodus neid kokku seab.

Kas ongi mõtet nahast välja pugeda ja kõike looduses kasvavat oma iluaeda kokku panna, kui see niikuinii ei õnnestu. Mõistlikum ongi minna metsa või mere äärde, niidule või rabasse ning seal imetleda, kuidas loodus värve ja kujundeid seab ning lõpuks endale tunnistada, et tema on meist vägevam.