Jälgisin kahe rähni muretut lustimist vaikselt istudes umbes kümmekond minutit. Kui nad mõneks hetkeks silma alt kadusidki, siis varsti oli teine sama puu all tagasi ja sättis end nähtavale kohale põõsal, kus sai näidata oksal rippumise oskusi. Paariline ei tahtnud kehvem olla ja ronis nobedalt ümber puutüve, ise kilgates „olen kiirem ja osavam!“

See on muidugi minu tõlgendus kahe suur-kirjurähni häälekast lustimisest. Kindel oli aga see, et linnud tundsid sellest kõigest mõnu.

Nii hea linnutundja ma pole, et julgeksin öelda, kas tegemist oli kahe noorlinnuga, kes võisid olla ühes pesas üles kasvanud õde-venda. Või oli teine, see oksal rippuv, kel pealagi punane, täiskasvanud isaslind.

Suve saabumise ajaks on paljudel lindudel, näiteks ka rähnidel, pojad suureks saanud ja iseseisvat elu alustamas. Väiksemad linnud, kes ka teist korda pesitsevad või kes rändelt hiljem saabusid, on oma pesakondade kasvatamisega ametis. Linnulaste aeg metsas kestab.