Käisime vaatamas ja et paremini kaugele näha, ronisin künkal kännu otsa ja üritasin suurest lagedast ülevaadet saada. Ühtlasi märkasin, et ala polnud siiski korraga raiutud, hoopis järgukaupa. Tükati rohetasid seal madalad noorendikud (eemalt vaadates lehtpuud) ja nende taga olid värsked raiesmikud.

Seadusest tundus olevat kinni peetud, ehk uus raie oli tehtud siis, kui eelmine lank enamvähem uuenenud. Iseasi, kas see ka inimesele, kes metsaseadust täpselt uurinud pole, samamoodi paistab.

Inimese jaoks, kes metsandusega pidevalt kokku ei puutu, on 30 hektarit puudeta metsamaad tohutu suur lageala ja nabani ulatuvate lehtpuudega uuenenud osa lihtsalt võpsik. Igatahes mitte enam uhke vana männi-kuuse mets, mis mõne aasta eest pildil künkaserval kasvavate puude tagant paistis ja kuhu marjulistel-seenelistel maanteelt polnud kauge minna.

Viimasel ajal kirutakse raietöid riigimetsas, aga kirjeldatav koht on eramaa, kinnistu omanikuks on eraõiguslik juriidiline isik. Kolme aasta tagused inventeerimisandmed näitasid seal üle 100 aasta vanuseid männikuid ja mõnel eraldisel ka segametsa. Takistusi lageraieks sisuliselt polnud ja seda ka tehti.

Seega ei saa ainult RMK-d pidada kõige suuremaks lageraiujaks, samamoodi käib see ka erametsades, ilma kevadsuvist raiepausi pidamata. Erinevus on seegi, et metsauuendusele ja -hooldusele panustatakse riigimetsas rohkem kui suuri metsamaid kokku ostnud erametsafirmades.

Ma poleks seda valusat metsaraie teemat ilusal suveajal jutuks võtnud, kui ei oleks seda suurt lagedat ala vaatama kutsutud. Ei ole minul õigust metsafirmade äritegevust arvustada, samas on siiski ehmatav kogeda, kui kergekäeliselt meie metsa koos sealse elurikkusega lühiajalise majandusliku kasu nimel hävitatakse.