Ei meenu, et oleksin tol ajal neid mulda pannes mõelnud Eesti 100. juubelile. Lihtsalt tahtsin istutada selliseid puid, kes elaksid kauem kui mina, minu lapsed ja nende järeltulijadki. Ja lootuses, et kellelgi ei tule mõttesse neid maha saagima hakata. Arvasin, et taluaseme suurte põlispuude, pärnade ja vanade tammede kõrvale sobiks veel üks tammesalu lisaks.

Kui Eesti riigi 100. juubel päriselt kätte jõudis, olid minu noored tammepuud nii suured nagu pildilt paistavad.

Nagu meie riigil ja eestlastel, nii on ka nende istutatud tammede elu läbi raskuste kulgenud. Vaenlasi on palju kallal käinud ja vaid tänu visadusele on suurel osal õnnestunud ellu jääda. Hukkunute asemele istutasin uued.

Kes siis tamme vaenlased on? Juba pärast istutamist, kui taimed on vaevalt põlvepikkused, vajavad nad rohimist. Kui talveks jääb pliiatspeenikeste tüvede ümber kohevat kuluheina, poevad talveks sinna hiired ja söövad tammehakatiste koort. Kui hiirtest midagi järele jääb, tulevad jänesed ja hammustavad oma osa.

Tolleks ajaks olin tuttav kuusetaimede latvade kaitseks mõeldud repellendiga Cervacol ning proovisin sellega määrida ka väikeste tammede tüvesid ja latvu. Arvatavasti natuke aitas. Hiljem hakkasid noored tammepuud põtradele meeldima. Mitte ühegi noore puu koor pole jäänud nende hammastest puutumata. Tammed põdesid, kasvatasid haavad kinni ja jäid ellu.

Peaaegu samamoodi laastasid eestlaste peresid ja talusid sõjad, küüditamised ja kolhooside loomine maal. Lausvaesusest rabelesid tegusamad pärast taasiseseisvumist välja, samas moraal ja loodusväärtustesse suhtumine on koos heaoluühiskonda püüdlemisega järjest kehvemaks muutunud.

Olgu siis need sajanditeks kasvama pandud tammed sümboliks eestlaste püsimajäämisele, vastukaaluks tühisusele ja ajutiste hüvede kummardamisele.