Teised jälle on ehk olnud müüjate poolel ja edukalt ärinud taimi, mis hea hoolduse juures hästi paljunenud nii, et ülejäägi võib realiseerida ja saadud raha eest oma aeda midagi uut osta.

Millised eeldused olid 40 aastat tagasi sellise mastaapse ürituse tekkimiseks?

Ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal asutati Türile aianduskool mis andis suurepärase aiandus- ja kodumajandushariduse. Koolihoone asus linna keskel ja selle juurde rajati ka õppeaiand kasvuhoonetega.

Nii nagu elus ikka leidsid hea haridusega neiud mõnikord kohapealt noormehed ja jäid linna või selle ümbrusesse elama, ei läinud tagasi sünnipaika.

Kooli ette rajati 1938. aastal ilus park mis eksisteerib siiani. Ka pärast sõda anti koolis mõned aastat veel aiandusharidust, kuni õppeasutus viidi üle linna taha Säreverre, õppekava muudeti agronoomiaks ning kool nimetati sovhoostehnikumiks. Aga pole võimatu, et Türi elanike hulgas oli rohkem aiandusharidusega naisi, võrreldes teiste Eesti linnadega.

Türile aiandit juhtima

Minu elutee viis mind 1972. aastal Türile, kui olin 21 aastane, juhtima aiandeid, mis kuulusid tollal Türi Näidissovhoostehnikumile (lüh NST).

Sovhoosi kontor koos tehnikumi hoonega asus linnast väljas Säreveres, aga mina aga töötasin linna keskel omaaegses õppeaiandis, mis täitis ka siis õppefunktsiooni, olles tehnikumi agronoomiaõpilastele aiandusalase praktika kohaks sel määral nagu tolleaegsed õppekavad ette nägid.

Aeg oli selline, et aktiivsed aiapidajad pidid sügiseti ja kevadeti ringi peale tegema Eestimaa aianditele ja puukoolideele, et vaadata, mida uut on või üldse on saadaval.

Vastavalt nõukogudeaegsele põllumajanduspoliitikale tuli meil nendes eestiaegsetes kasvuhoonetes toota ka elanikkonna varustamiseks varajast köögivilja.

Türi NST juhtis tol ajal direktorina Udo Kalamann, kellel oli teaduste kandidaadi kraad ning kes oli igati uuendusmeelne juht, usaldas oma alluvaid ja eeldas, et igaüks neist töötab täielikult iseseisvalt. Keegi ei kasutanud usaldust halvasti – kõik tootmisplaanid olid minu seal töötamise ajal täidetud ja õpilaste praktika juhendatud. Aiand oli ka aiandusseltsi keskuseks.

1975. aastal tulid aiandisse minu jutule kaks kohalikku naist ja neid häiris asjaolu, et üle Eesti tegutses ENSV Aianduse– ja Mesinduse Selts, kuid Türil puudus selle osakond. Mina, noor energiline mees, võiks selle osakonna organiseerimistöö ära teha!

Nii läkski. Varsti oli osakond organiseeritud ja mina selle ühiskondlik esimees. Samal aastal valiti mind ka seltsi vabariikliku presiidiumi liikmeks, mille juhiks oli ENSV varumisminister (kunagi oli ka selline ministeerium!) August Pedajas. Olin presiidiumi kõige noorem liige.

Seltsist lillelaadani

Türil töötas seltsi osakond hästi, varsti oli liikmete arv 300 ligidal ja inimesed väga aktiivsed – peale aiandusalase tegevuse koonduti ka sellistesse ühendustesse nagu korvipunumine, kangakudumine jm.

Kuidas eelneva baasil tekkis Türi Lillelaat? Aeg oli selline, et aktiivsed aiapidajad pidid sügiseti ja kevadeti ringi peale tegema Eestimaa aianditele ja puukoolideele, et vaadata, mida uut on või üldse on saadaval.

Juhtus nii, et kaks aktiivset seltsi liiget tulid mu juurde aiandisse, mis sisuliselt oli ka aiandusseltsi osakonna keskus ja palusid abi bussi rentimiseks, et siis teha ostureis mööda Eestimaad.

Andsime istikute ja lillede müümise võimalusest teada aiandusseltsi teistele osakondadele, kellel olid oma väikesed kauplused üle Eesti erinevates paikades.

Sügis oli tulemas ja bussid olid ju põhiliselt tol ajal põllumajandusettevõtetel, kellel hooajatöödel endalgi transpordiga kitsas käes. Siis tekkis mul mõte - aga mis oleks kui kutsuks istikute ja taimede müüjad Eesti keskpunkti kokku? On ju Türile peaaegu igast mandri osast jämedalt 100 km.

Läksin selle mõttega Aianduse Peavalitsuse juhataja Gerhard Hansmani jutule, kellele allusid aiandusmajandid ja kellega me istusime koosaiandusseltsi presiidiumis. Tema kiitis mõtte heaks ja lubas omalt poolt ka mõne puukooli istikuid müüma saata – nii ta ka tegi.

Meie andsime istikute ja lillede müümise võimalusest teada aiandusseltsi teistele osakondadele, kellel olid oma väikesed kauplused üle Eesti erinevates paikades. Tol perioodil oli ühiskondlikul organisatsioonil nagu aiandusselts võimalus turustada koduaedade ülejääke. Müümise võimalusest haarasid kinni ka osa türilasi.

Linnasekretär laadastaabis

Selleks, et kõik sujuks, oli üksjagu organiseerimistööd vaja teha. Hea koostöö oli meil Türi linnavalitsusega, mida tol ajal nimetati Töörahva Saadikute Nõukogu Türi täitevkomiteeks. Esimehed seal vahetusid, kuid raudvaraks oli aktiivne linnasekretär (mitte segi ajada masinakirjutajaga) Laine Sinikas, minu teada hariduselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Laine võttis enda kohustuseks laadaplatsil ürituse staabi juhtimise ja staap töötas esimesel ning järgnevatelgi kordadel hästi. Etteruttavalt peab ütlema, et töötasime hiljem koos välja linna embleemi – selleks sai elulõnga õis, sest Türi koduaedades oli märgatavalt palju elulõngu ja selle baasil ka majamärgi ilusamatele koduaedadele, mille kujundajaks oli kunstnik Alfred Saldre.

Suure ürituse korraldamiseks oli vaja koostöö ka Paide rajooni organitega ning väga heaks abiliseks kujunes EKP Paide Rajoonikomitee teine sekretär Heikki Gross, asjalik ja natuke mõistatuslik, õpetaja haridusega mees, kes kutsus oma kabinetti rajoonikomitees meile vajalikud rajooni juhid nagu peaarsti, miilitsaülema,autobaasi direktori, tarbijate kooperatiivi esimehe jne ning palus mul koosolekut juhatada, ülesanded jagada. Ise läks kõrvale oma kirjutuslaua taha toimuvat vaatama-kuulama.

Sõltumata sellest, et mina mitteparteilasena jagasin ülesandeid, läks kõik kergelt, sest kõik juhid olid ju kompartei liikmed ja kõrgetasemelise partei juhi juuresolekul vastu ei vaielda.

Ärge poes vorsti müüge!

Ainuke kord kui Heikki Gross vahele segas oli siis, kui tarbijate kooperatiivi esimees kurtis, et mujalt tulnud laadalised söövad ära rajooni vorstifondi - oli kunagi ka selline jaotusfond ! - ning ütles oma tasasel moel lihtsa lahenduse: "Ärge siis laada ajal Türi kauplustes vorsti müüge!". Ja nii toimitigi.

Ka teised asjad sujusid – medtöötajad olid valves, miilits reguleeris liiklust ja laadalised said süüa mida oli.

Korraldasime selleks ajaks ka lillenäituse, põhiliselt roosid ja elulõngad, milleks oli vaja sobivaid ruume – lahkelt tuli vastu Türi Keskkooli direktor Kalju Leht, kes andis meie kasutusse kooli saali ja võimla. See suurepärane inimene võimaldas kooli ruume ka edaspidi.

Sõltumata sellest, et mina mitteparteilasena jagasin ülesandeid, läks kõik kergelt, sest kõik juhid olid ju kompartei liikmed ja kõrgetasemelise partei juhi juuresolekul vastu ei vaielda.

Roosisortide väljapanek tuli ka Teaduse Akadeemia Tallinna botaanikaaialt ja kohal oli ka selle esimene ja pikaajaline direktor Arnold Pukk, kes oli alati kohal ka edaspidi olles kas mõne žürii esimees, lihtsalt liige või konsultant. Edaspidi olid tal kaasas ka botaanikaaia spetsialiste, kes andsid hulgaliselt konsultatsioone.

Ma olin uhke, et me edaspidi suutsime laadale kutsuda konsultatsioone andma 11 teaduste kandidaadi kraadiga konsultanti aianduse erinevatest valdkondadest, kes olid peale botaanikaaia ka aianduse peavalitsusest, maaviljeluse instituudi Juuliku katsebaasist, bioloogia instituudist jne.

Arnold Pukki nn värbamine toimus tema hilisema humoorika jutu järgi nii: "Vajus minu kabinetti botaanikaaias üks habetunud tüüp provintsist ja leidis, et botaanikaaed peaks osalema eksponaatidega Türi näitusel. Soov esitati nii häbematult, et ma ei saanud keelduda."

Koostöö oli edukas ja ei saa mööda sellest, et Pukk oli alati seltskonna hing ja oskas suurepäraseid kokteile segada.

Laad ja kaunid koduaaiad

Lillelaada oluliseks osaks oli ka linna kaunimate koduaedade külastused, sest türilased näitasid oma kätetööd ja head maitset meeleldi. Oli ju põhjust uhkust tunda!

Milliseid aedu näidata ja kuidas ekskursantidele marsuute teha, selle osas alustas valikut tolleaegne seltsi osakonna aseesimees, üliaktiivne Leo Rehela, kes igapäevast teenis leiba Estonia kolhoosi aednikuna.

Valik tuli teha nii, et mitu bussitäit rahvast üheaegselt pisikestesse aedadesse ei satuks. Leo töötas välja kolm erinevat marsruuti, ja et giididel kergem oleks, jäädvustasime need ka paberil, kasutades selleks linnaplaani, mille leidsime ennesõjaaegsest Eesti Entsüklopeediast ja kopeerisime käsitsi.

Hiljem õnnestus mul Gorbatšovi sula ajal Eesti lillekasvatuse saavutusi näidata ka sotsialismimaades ja Osaka maailmanäitusel.

Nüüd oli vaja paljundus teha trükikojas, et iga giid saaks oma eksemplari ja jätkuks ka tulevastele aastatele. Vastavalt korrale tuli igale trükisele saada luba GLAVLITist ehk trükistes riiklike saladuste kaitse valitsusest.

Ma viisingi materjalid sinna sisse ja läksin nädala pärast neile järele, kuid sain eitava vastuse, sest täpset linnaplaani ei tohtinud avaldada - imperialistlikud agendid oleks võinud selle järgi orienteeruda! Täpselt selline oli keelduva otsuse põhjendus. Täna tundub see muidugi enam kui imelik.

Plaanid tegime ikka, aga käsitsi, mis muidugi võttis palju aega.

Plaanitavast üritusest saime ülevaate anda ka ETV-s, sest seal oli Eesti Reklaamfilmi lüh ERF) saatel "Reklaamiklubi" kaks korda kuus hea vaadatuvusega aeg.

ERF juht Peedu Ojamaa kutsus mind saatesse, kus mul siis oli võimalik aiandushuvilisi Türile kutsuda. Ka edaspidi olin ma saates sage külaline. Tänu kõigele sellele oli meie jaoks esimesel lillelaadal ootamatult palju huvilisi – ca 10 000 kogu Eestist.

Paar märkust ka

Meie ise lugesime ürituse hästi kordaläinuks, kuid kõik teised nii ei arvanud. Esimene pahameele väljendus tuli Paide rajooni täitevkomiteest, praeguses mõistes maavalitsusest, kus aseesimees mind noomis: nõukogude armee sõjaveteranid olid kaevanud, et nende lauluansambli esinemispaigas Türi lauluväljakul on murus veoauto ratta jäljed, mis muru rikuvad ja üldse ei olnud üritust rajooni ürituste plaanis.

Võtsin asja teadmiseks ja oma aiandist paar töölist rehadega ning tunni aja pärast oli muru korras.

Vabariigi President jagab teenetemärke bürokraatidele, lauljatele ja näitlejatele, aastakümnete jooksul tehtud tööd aianduse arendamisel ei pane ta tähele.

Mõne nädala pärast läksime meie seltsi presiidiumi esimeest varumisminister August Pedajat tema sünnipäeval õnnitlema ning hiljem vestluse käigus kiitis ta türilasi ürituse läbiviimise eest, leides, et taimematerjali levitamine aitab kaasa koduaedade arendamisele. Kuid siiski pidi ta edastama ka ühe kriitilise märkuse – laadale oli kompartei keskkomitee saatnud mikrobussitäie ideoloogiatöötajaid, kes pidid kontrolli teostama. Neil õnnestuski leida üks puudus – toitlustamine oleks võinud olla paremini korraldatud.

Need noomitused elasime üle ja edaspidi laiendasime jõuliselt laata, lisasime näitusi, konsultatsioone, viisime läbi konkursse nagu näiteks toorsalatite valmistamine – tänapäeva taimetoitlased oleks vaimustes! Ja lastele ka midagi – asfaldijoonistuste võistluse. Nii tõusis laada külastajate arv ca 30 000-ni.

Türilt Tallinnasse

Minu osalus oli asja algatamine, idee väljatöötamine ja esimese nelja laada juhtimine. Mulle tuli kogu aeg Tallinnast tööpakkumisi (nt aianduse peavalitsuse osakonnajuhataja, aiandussovhoosi direktor koos kohustusliku komparteisse astumisega), aga vastu võtsin siiski lillenäituste korraldamise töö – näidisaia juhtimine, mida tegin 31 aastat.

Hiljem õnnestus mul Gorbatšovi sula ajal Eesti lillekasvatuse saavutusi näidata ka sotsialismimaades ja Osaka maailmanäitusel, kus meil oli kasutasa sajaviiekümneruutmeetrine ala. Kõige huvitavamaks tööks aga kujunes Tallinna rahvusvaheliste lillepidude korraldamine, mis aitas väga tõhusalt kaasa Eesti floristika arengule.

Ega Türi mulle võõraks jäänud – rida aastaid anti välja minunimelisi rahalisi haljastuspreemiaid, nii kaua kui linn oli iseseisev haldusüksus. Ühel aastal omistati mulle ka Järvamaa suurima eraannetaja tiitel.

Jääb soovida, et lillelaadal on veel pikk iga. Kahju on sellest, et nende sadade inimete vabatahtliku tööd pole riigi tasandil hinnatud – Vabariigi President jagab teenetemärke bürokraatidele, lauljatele ja näitlejatele, aastakümnete jooksul tehtud tööd aianduse arendamisel ei pane ta tähele.