Hollandi fond Changing Markets avaldas 3. mail aruande "Sertifikaatide valelubadused", mis kritiseerib vabatahtlike keskkonnamärgiste ebaefektiivsust – eriti meretoitude, palmiõli ja riidetööstuse puhul. Mitme märgi puhul puudus positiivsest mõjust tõendeid ja mitmel juhul andis see ettevõttele katte, mille varjus keskkonnavaenulikke tegusid teha.

"Sertifikaadisüsteemid veavad alt keskkonda ning tarbijaid, kes tahavad järjest enam teha eetilisi ning jätkusuutlikke valikuid. Oleks aeg ümber mõtestada, kuidas me jätkusuutlikkuse saavutame, kuna praegune süsteem ei tööta," ütleb projekti üks koostaja Nusa Urbancic.

Maailmas on 463 erinevat ökomärgist, mida toodetel kasutatakse. Aruandes kirjutatakse, et kuigi keskkonnamärgised on teoorias kenad, ei ole nad ennast tegelikult tõestanud.

Nimelt on paljude märgiste nõudeid alandatud, et suurtööstuseid osalema saada ning rahuldada inimeste suurenevat nõudlust ökomärgistega toidu vastu. Seetõttu olla keskkonnamärgised õigelt rajalt kõrvale kaldunud.

Aruandes kirjutatakse, et ökosertifikaadid tähendavad jätkusuutlikkust ainult kõige pinnapealsemas mõttes. Peamiselt keskendub aruanne kalandusele, tekstiilitööstusele ning palmiõlile.

Olukorda ei paranda, hoopis halvendavad

2015. aastal oli 14 protsenti kogu mereandidest sertifikaadiga, enamik kas FOS (Friend of the Sea) või MSC (Marine Stewardship Council). MSC-d kritiseeriti viimati möödunud aasta augustis, kuna need andsid sertifikaadi maailma suurimale kulduim-tuunikala püüdjale, kuigi see kasutab peibutuspüügivahendeid, mille tõttu kannatavad ka ohustatud liigid.

FOS-i ei toeta ei teaduskogukond ega MTÜ-d, kuna puudub läbipaistvus ning huvipoolte osalus.

Maailma enimtarbitud õli, palmiõliga olevat samuti halvad lood. Kuna palmiõli kasutatakse aruande sõnul üle pooltes kõigist kauplustes müüdavatest toidukaupadest, on puude raie muutunud intensiivsemaks ning bioloogiline mitmekesisus vähenenud. Ükski aruandes uuritud sertifikaatidest ei olevat olukorra halvenemist aeglustanud.

Aruande autorid soovitavad lähenemist muuta ning kutsuvad üles palmiõli vastu nõudlust vähendama, eriti biokütuste valdkonnas.

Kõige rohkem on eri märgiseid riidetööstusel. Riiete tootmine toimub reeglina keskkonda ja töötingimusi vähe reguleerivates riikides. Seega ei garanteeri aruande sõnul jätkusuutlikkust ükski märgis, isegi mitte European Ecolabel, mis katab riidetootmise tervet tsüklit.

Näiteks tselluloosist toodetava viskoosi märgistus ei võta arvesse tootmise käigus tekkivat veereostust ning puuvilla märgis BCI (Better Cotton Initiative) lubab kasutada ohtlikke pestitsiide ja geneetiliselt muundatud puuvilla nii, et märgisel on oma osa mahepuuvilla osakaalu vähenemises.

Märgid vajavad reformi

Aruanne võetakse kokku järgnevalt: "Kui sertifikaatidel peaks tulevikus jätkusuutlikuma majanduse poole liikumisel mingi roll olema, siis peavad need läbima tõsiseid reforme." Autorid soovitavad vähenõudlikumad sertifikaadid kaotada ning uuendada neid, mille standardid on kõrgemad.

Aruande autorid leiavad, et ökomärgised peaksid katma kogu toote loomiseks kuluva tsükli ning vastama läbipaistvuse, iseseisvuse, holistilise lähenemise ning pideva arengu nõuetele. Samuti rõhutatakse, et vabatahtlikud märgised ei tohi asendada tugevaid riiklikke ja rahvusvahelisi regulatsioone.