Katkujuurest on palju kirjutatud ja tema kauneid õisi pildistatud, samas uut infot pole lisandunud. Teada on, et katkujuur on võõrliik, pärit Uus-Meremaalt ja et taime kasutasid inimesed Eestis sajandite tagusel ajal möllanud katku ravimiseks. Sellega sai taim endale ka eestikeelse nime.

Kuidas katkujuur meretaguselt kaugelt maalt Euroopasse ja Eestisse pärale jõudis ning siinsesse mulda pandi, võib vaid oletada. Küllap merd kaudu, aga vaevalt varem kui 15. sajandil. Nüüd kaardistatakse katkujuure kasvukohti uue taimeatlase jaoks.

Kui säravalt õitsvat katkujuure õisikut märkab silm kevadise kulu sees hõlpsasti, siis kuivanud lehtede ja risuga kaetud metsa all jääb pesal hauduv laanepüü ikka nii nähtamatuks, et astu või peale. Alles viimasel hetkel enne jala alla jäämist kargab püümamma munadelt minema, teeskleb vigast, rapsib tiibadega ja jääb läheduses passima, kuni häirija pesa juurest läinud.

Foto: Leili Mihkelson

On lausa ime, mil moel suudavad maapinnal pesitsevad laanepüüd munadest pojad välja haududa, ise seejuures ellu jääda ja hiljem kuni kümmet tillukest poega kantseldada. Vaenlasi on igal sammul ja igas kohas, küll rebaste, nugiste, kährikute või kullide näol.

Vanalinnu sulestik on kuivanud lehtede ja roigastega nii ühte värvi, et inimesel on keeruline haudujat märgata. Aga maapinnalt lihatoitu nuuskivad elukad on erksamate meeltega, teravama silma ja haistmisega.

Talvel ründab täiskasvanud laanepüüd kanakull, suvel langeb osa pesapoegi paratamatult röövlinnu või -looma saagiks. Ometi pole laanepüüd meie metsadest päriselt kadunud. Loodus hoolitseb liigi säilimise eest sel moel, et järeltulijate arv peab olema nii suur, et osa neist ka täiseani vastu peaks.