Mark Forsyth.

210 lk.
Tänapäev.

Inglise huumorile omases küünilises võtmes rändab raamatu autor läbi inimeste ja alkoholi ajaloo muinasaja kultuuridest kuni kahekümnenda sajandini välja.

“Kõik puhuvad” vorm

Kahesaja kümnel leheküljel saame lugedes teada meile nii tuttava meelemürgi ja samas lõpmatute lõbude allika toimest. Samas jätkub kirjanikul jultumust väita, et ta ise ei teagi, mida purjusolek tegelikult tähendab. See ei takista teda aga kirjeldamast, mida see teistele tähendanud on.

Forsyth postuleerib lausa, et enne kui me inimesteks saime, olime joodikud. Tõestuseks toob tuhandeid tähelepanekuid… Mõned neist vajavadki siinkohal eraldi välja toomist. Kas või vanade pärslaste kena komme arvutada tähtsad poliitilised otsused läbi kaks korda: esimene kord vindisena, teine kord kainena.

Kui mõlemal juhul jõuti samale tulemusele, võis tegutsema hakata.

Miks tulid meie esivanemad üldse puu otsast alla? Kirjutaja väite kohaselt tahtsid nad maast kätte saada mõnusaid üleküpsenud ja käärima läinud puuvilju. Nii kujunes välja ka lõhnataju…

Juba inimese kehaehitus olla rüüpesõbralik. Kas või küünarnuki asend käsivarrel. Kui see oleks paigutatud kämblaluule lähemale, jääks küünarvars liiga lühikeseks, et klaasi suu juurde tõsta.

Sedalaadi kuldreeglitest raamat kubisebki.

Õlut oli näiteks hulga lihtsam valmistada kui leiba, sest kuuma ahju polnud ju tarvis. Ja nõndanimetatud joogikõrrelgi on ajalugu pikem, kui arvame. Vana sumeri õlu polnud ju sugugi meile tuttava selge ja vahutava joogi sarnane. Selle pinnal kihises sodine odrapuder, mille vedela algkihini võimaldaski kõrs jõuda. Samas näiteks sundisid spartalased orje end purju jooma ja oma lapsi seda pealt vaatama, et neilt niiviisi igaveseks joomaisu võtta…

Roomas nõuti koju jõudnud neiult oma sugulaste suudlemist, et need saaksid nuusutades kindlaks teha, ega too joonud pole. Mine tea, ehk oli see tänapäevase kampaania “Kõik puhuvad” antiikne vorm.

Pimeda keskaja paneb kirjamees paika üsna üheselt: kui suudad ette kujutada primitiivsete germaanlaste jõuku, kes peavad aastaringselt algelist Oktoberfesti, oled asjale laias laastus pihta saanud.

Barbarite õllelembusest võiks muidugi ka aru saada. Viinapuu eest tuli ju aastaid hoolt kanda, kuid see oli vastukarva. Niisiis ilmusid nad kohale, jõid kogu veini ära, põletasid viinapuuistandused maatasa ja olid siis hämmingus, miks nad enam veini ei saa.

Kloostrid olid teadagi mitte ainult usutemplid, vaid ka põlised viinavabrikud. Liigtarbimise eest olid aga karistused välja mõeldud. Kõige rängem neist kuuekümnepäevane paast – seda juhul, kui oldi nii purjus, et armulaualeib välja oksendati.

Autor väidab, et hea moslem joovat lõppkokkuvõttes rohkem kui hea kristlane. Viimasel on veini joomiseks kasutada ainult eluaja pikkus. Allahhikummardajail terve paradiislik igavik. Tõsi, Ottomani-aegses Bosnias veini ei joodud, vaid joodi rakit, viinamarjapuskarit, sest seda Koraan ei keela.

Muide, joodi ka kirikutes – see oligi kogukonnakeskus, kus pidupäevadel õlut jagati. Jõid nii naised kui lapsed. Ja purju joodi vaid pühapäeva hommikul, et siis terve päev mõnusas uimas olla…

Kui see raamat ei oleks nii paks – üle 200 lehekülje –, sobiks ideaalselt mõneks toostiks. Aga lugegem seda pigem õppematerjalina.

Kui džinnihullus Inglismaad tabas, vajati sealgi unustust. Kõnekäänd tollest ajast: penni eest purju, kahe eest pildituks, puhas põhk tasuta…

Džinni alkoholisisaldus võis tollal olla kuni kaheksakümmend protsenti… Joogile omased kadakamarjad olid küll olulised, kuid mitte asendamatud. Lisandina sobis ka sorts tärpentini või väävelhapet. Üsna värviline segu, eks ole, nagu kuke saba.

Sõna kokteil tulebki sealt – cock tail ehk kuke saba…

Hästi hoitud riiklik saladus

Venemaal sai asi veel varem paika pandud. Aastal 987 oleks Püha Vladimir riigiusuks äärepealt islami valinud, siis aga kohkus muhameedlaste karskusest sedavõrd, et pihtis kroonikule: “Joomine on russide rõõm, me ei saa ilma selle rõõmuta elada…” Nii sai Venemaast kristlik riik.

Raamatus sisaldub hästi hoitud riiklik saladus, sedapuhku jälle Ameerikast. Hiljuti avaldas NASA sisearuande, mööndes, et vähemalt kahel kosmosesüstiku väljasaatmisel olid kõik astronaudid silmini luksuvalt ja õnnelikult purjus. Kui see raamat ei oleks nii paks – üle 200 lehekülje –, sobiks ideaalselt mõneks toostiks. Aga lugegem seda pigem õppematerjalina.

Lööb kaineks küll!