„Minuga oli nii, et põmm ja pikali! Õhtul oli selline tunne, nagu oleks kergelt tuult saanud, sõitsin veel autoga. Lootsin, et magan öö ära ja läheb mööda, aga hommikust ei tea ma enam midagi,“ räägib oma insuldist 59aastane endine bussijuht Hans.

Abikaasa ütleb, et ta olevat teinud tavalisi hommikusi toimetusi — käinud tualetis, aega kulunud seal hirmus kaua, ja istunud hommiksöögilaudagi, kuid ei söönud, sest ei saanud neelata. Ja rääkimine olevat imelik olnud.

Kiirabi viis Hansu haiglasse alles teisel kutsel, kui ta enam ühtki sõna suust ei saanud ning parem kehapool halvatud oli.

14aastane Heinrich tundis matemaatikatunnis peavalu, hakkas seejärel koledal kombel oksendama ja vajus üsna kiiresti sealsamas klassipõrandal koomasse. Tänu õpetaja, klassikaaslaste ja kooliõe kiirele tegutsemisele jõudis kiirabibrigaad noormehe juurde kuue minutiga ning haiglas viidi ta kohe operatsioonilauale.

Mõlemad insuldid, mille tekkest on tänaseks möödas rohkem kui aasta, on ühtaegu ebatavalised ja tüüpilised, mis jätavad palju kõrvalseisja taipamise hooleks — kui nemad asja tõsidust ei taipa, võivad tagajärjed olla pöördumatult halvad.

Juhtumitest, inimeste kogemustest, konkreetsetest riskidest ja taastumisvõimalustest järgnevalt pikemalt.