Looduslikud protsessid tüvede kallal on käimas, sest kõige elava üle valitseb seadus „mullast oled sa võetud ja mullaks sa kord saad“.

Üksikpuude suremise peale ei ole omanikul mõtet paanikasse minna, sest see on looduse loomulik käik. Tormimurru või -heite koristamise otstarbekust hindab omanik eelkõige selle järgi, kas seda on võimalik metsast välja tuua nii, et terveid puid ei kahjustaks. Kui murtud või heidetud puid on rohkem ja need kõlbavad koguni saematerjaliks või halvemal juhul ka küttepuudeks, siis muidugi tasub sanitaarraiet kaaluda.

Piltidelt paistvad puud on tuul heitnud pikali harva esinevast suunast - idast läände. Tavaliselt puhuvad tormituuled siin ikka kas edelast, läänest või loodest.

Foto: Leili Mihkelson

Mina olen laisk metsaomanik ning lehtpuumurdu ei tõtta metsast välja viima, liiati kui ainus juurdepääs metsa käib üle viljapõllu. Lehtpuid, näiteks kaske lagundavad mutukad ja seened toimetavad puu kallal vaikselt, kuid väsimatult, kuni lamavast tüvest lõpuks kõdumuld saab.

Kui aga on tegemist okaspuumurru või -heitega, siis soojal aastaajal leiavad sellised tüved kiirelt üles üraskid, kes hiljem kolivad edasi ka kõrval kasvavatele okaspuudele. Suuremat sorti üraskirüüste ennetamiseks on targem tormikahjustatud okaspuud siis võimalikult kiiresti metsast välja toimetada.

Selline on minu, iseõppinud metsaomaniku kogemus. Ja kui kõik ei õnnestugi nii nagu inimene plaanib, siis tuleb usaldada loodust.