Uuelinna talu perenaine Kairi Roosipuu on veendunud, et koerad ei läinud mitte omavahel kaklema, vaid tegu oli huntidega. "Siin on luusinud kuskil 3-6 hunti. Ise ma olen näinud kokku juba vähemalt nelja."

"11 hunti oli meil siin piirdes. Aga ei õnnestunud ühtegi küttida seekord," ütles Imavere jahimees Mati Hõbemägi veebruaris peetud hundijahi kohta.

Hundid murravad koduloomi, sest nende peamine saakloom, metssiga, on katku tõttu metsadest kadunud. Mati Hõbemäe hinnangul on keskkonnaamet huntide arvukuse meelega väiksemaks ja kitsede arvukuse suuremaks hinnanud.

Samas on jahi- ja metsamees Mati Sepp öelnud, et Eesti hundid vajavad kaitset ja nende käekäik teeb murelikuks. "Ühest küljest piiravad neid haigused ja ebaprofessionaalne jaht. Teisalt ümbritseb hunta aga meedia kõmu," kirjutas Sepp Maaleht.ee-s avaldatud arvamusloos.

"Olen nüüdseks olnud jahimees juba üle kümne aasta ja tean, et just noored ja haiged hundid söövad koeri. See, et haiged hundid koeri söövad on loogiline – kui hunt on kärnas, on ta kaotanud oma jõuvarud ja pole võimeline metsast saaki kätte saama. Õuel olev koer on ilmselt ainuke saak, millest tema jõud talvel üle käib. Lambad on enamasti lauta kevadet ootama viidud. See selgitab, miks haige hunt koeri sööb, kuid miks just noored hundid koeri ja lambaid söövad?

Siin jõuamegi probleemi tuumani. Hunt on karjaloom ning toimivas karjas on ema, isa ja kutsikad, kes õppivad vanemate toel ellu jääma ja püüdma saaki hiirest kuni põdrani. Aga mis juhtub, kui ema ja isa saavad mingil põhjusel hukka? Siis hakkavadki noored kutsikad koeri ja lambaid sööma, sest nad ei oska veel metsikuid loomi nii hästi kätte saada ning nälg ja kurnatus sunnib neid inimasustusele aina lähemale tulema."