Seekord käisin vaatamas kodumetsa seda nurka, kus vahetult enne maade tagastamist kolhoos 1990ndal vana kaasiku 2,2 hektaril lagedaks raiuda lasi. Küttepuudeks.

Minu toimetamiste alguses nägin 1995.a. seal kändude vahel natuke kasevõsa ja pajupõõsaid. Metsaks ei osanud sellist lanki siis pidada.

Praegu annab see 25-aastane looduslik kaasik latimetsa mõõdu välja. Umbes 6-7 aastat tagasi lasin selles kohas ka hooldusraiet teha. Takseerandmetel 1.boniteet, angervaksa kasvukohatüüp.

Tsaariaegsete katastrikaartide järgi oli seal kunagi „pastpištše“ ehk karjamaa. Sõjajärgsel ajal, mida minagi mäletan, oli seal kena kaasik. Loomi sinna enam ei aetud. Nii need heina- ja karjamaad aegade jooksul metsaks muutusidki.

Sellest räägitakse viimasel ajal pidevalt, et praegu on metsamaad pindala poolest rohkem kui Eesti Wabariigi ajal oli. Meie kliimavööndis tungibki mets kohtadesse, mis inimtegevusest puutumata seisavad. Maal elamine ja maa kasutus on ajaloolistel põhjustel muutunud, inimesi on maal vähemaks jäänud.

Kui taludes enam loomi ei peetud, jäid karjamaalapid ja heinamaatükid kasutusest välja, sinna kasvas peale võsa. Kariloomad koondati suurtesse farmidesse ja rajati kultuurkoplid. Tehti palju maaparandust, piirid aeti sirgeks ning kasutusest välja jäänud heina- ja karjamaadest said peagi metsad.

Vastupidist tendentsi ehk metsast ja soost põllu- või karjamaa tegemist, nagu 1960ndatest kuni 1980ndate lõpuni maaparanduse käigus tihti ette tuli, pole hulk aega siinmail täheldanud.

Põllumaa on läbi aegade au sees olnud, sest sealt tuleb toit nii inimestele kui loomadele. Põllupidamisega said rikkaks paljud talud, kus oli töökust ja tarkust. Mets oli talus vajalik ehitusmaterjali ja kütte saamiseks, metsa hoiti halbadest aegadest läbitulemiseks. Mu isa oli rõhutanud, kui 1944. aastal sõtta võeti, et kui ta tagasi ei tule ja hätta jääte, võtke mets abiks. Hakkama saime, ellu jäime. Mets on küll vahepeal muutunud, kuid endiselt alles.