Too 40aastane metsaeraldis, millest eelmises loos kirjutasin, on otsast lõpuni majandusmets, isetekkeline. Hakkas kasvama pärast seda kui kolhoosiajal seal lageraie tehti. Majandusmetsa eesmärk ongi puitu kasvatada, millest järeltulevad põlved kasu saavad. Sellist metsa hooldatakse, et perspektiivikatel puudel oleks rohkem ruumi, valgust ja toitu.

Kui omanikule meeldib, et metsa all ka väiksel lapsel mõnus kõndida oleks ja oksad näkku ei kriibiks, siis võibki ta metsavaated puhtamaks raiuda. Laps ehk märkab siis eemal puude vahel liikuva metsaloomagi ära.

Tasakaalustamaks survet majandusmetsadele, võib eraomanikul olla kohti, kus ta üldse ei majanda, ei raiu ja metsakuiva ei korista. Mul on selliseid kogu metsamaa pindalast 10%, pluss rangelt kaitstavaid elupaikasid veel 5%. Kogu mets ei peagi inimesele puitu tootma, mõni mets las ollagi ise ja metsik.

Seda osa metsast, mis sõlmitud kokkuleppe kohaselt jäetakse elurikkuse hoidmiseks looduse meelevalda, metsaomanik majandada ei saa. Küll aga võib ta kehtivaid seadusi järgides oma äranägemist mööda toimetada majandusmetsas, puidust tulu teenida või puitu oma tarbeks kasutada. Kui soovib, võib metsavaateid meelepärasemaks kujundada, endale purdeid, vaatlusonne ja lindudele pesakaste paigaldada. Tegevused majandusmetsas sõltuvad paljuski omaniku vajadustest ja huvidest.

Eestis on hea olla metsaomanik. Sellest saab paremini aru siis, kui metsaga kokku kasvamiseks on piisavalt aega olnud. Side loodusega ei teki üleöö ja iseenesest, mets ootab inimeselt armastust, hoolivust ja mõistmist.