Aga kuna minu raiemahud on olnud suhteliselt väikesed, siis langetusmasinat omav firma seda tegema tulla ei taha – koliminegi ei tasuvat ära, kui maht alla 500 tihu. Nii pole minu metsas kordagi harvesterilõikust ka tehtud.

Pildil on taamal paistmas tihe looduslik kuuseuuendus, mille vahelt sai 2016.a. jaanuaris vanad kuused ja mõned männid langetatud. Saemehe täpsuse ja hoolikalt tegutsenud väljavedaja kiituseks saan öelda, et noored kuused jäid kõik alles ja langi sellesse ossa polnud vaja taimi istutada. Mõne aasta möödudes tuleb kuusetihnikus hakata valgustusraiet tegema ja siis selgub, millised puud on perspektiivikad ning millised tuleb vahelt maha lõigata, et alles jäävatele rohkem valgust, ruumi ja toitu jaguks.

Pildil esiplaanil on ka mõned peened kuusevibalikud, mis jäid raiumata. Vaevalt neist päris puud kasvavad, aga kus mujal katsetada kui ikka oma metsas, seepärast las nad olla - kasvõi lindudele maandumiseks või põtradele kraapimiseks. Tühimikesse istutasin eelmisel kevadel pooltuhat kuusetaime juurde, nii et puudeta see 0,8 ha suurune lank tulevikus kindlasti ei jää.

Pildil selja taha jäävasse ossa oli loodus juba läinud sügiseks puistanud kuldsete lehtedega, põlvini ulatuva kaseuuenduse. Enne kasvasid seal samuti kased.

Kokkuvõtteks ütlen, et erihariduseta metsaomanik rakendab oma metsas enamasti ikka vaid katse-eksituse meetodit, võtab riske ja teeb otsuseid oma sisetunde järgi. Kord läheb õnneks, vahel äpardub. Minul on metsaga vedanud - paarikümne aasta jooksul on õnnestumisi rohkem olnud.