Kergelt liialdades saab öelda, et kõige hullem gripipandeemia maailmas ja sealhulgas Eestis algas ühes Vabadussõja esimese lahinguga 1918. aasta 28. novembril ja lõppes Tartu rahu allakirjutamisega 2. veebruaril 1920.

Horisondi 2007. aasta jaanuarinumbris mainib teadusajaloolane Ken Kalling, et 1918. aasta 20. detsembril kirjutas Saarde põllumees, Eesti Rahva Muuseumi ja Postimehe kirjasaatja Jaak Sõggel oma päevikusse: “Tänavu sügisel põdesid kõik vallad, külad ja talud laialt influentsa haigust, mida nüüd uueks Hispaania haiguseks kutsuti. Vähe oli neid, keda see haigus puutumata jättis. Paljud, mõnest talust mitu, langesivad selle haiguse alla hauda.”

Vabadussõja jooksul suri haigustesse 1388 Eesti sõdurit. Lahingus ja haavadesse suri 2060 meest. Suurima lõikuse sai surm aga tsiviilelanikkonnast – toetudes lünklikele andmetele valdadest ja kihelkondadest, võib oletada, et Eestis suri aastail 1918–1919 grippi rohkem inimesi, kui andis elu iseseisvuse eest.