Omedu küla kaldalt järve poole vaadates silm kaugele ei seleta. Taevas ja maa on udus ühtemoodi helevalged. Külaelu keskuse moodustavad toidukauplus, selle kõrval olev kalapood ning parklaga rannariba, kust järvele minnakse. Nädalavahetusel rahvahulki näinud parkla on tühi, kui välja arvata üks seisev tühja haagisega auto.

"Viin kalale!" ütleb kahemõtteline kiri kaupluse seinal. Telefoninumbrile vastab Dimitri, kes lubab viie minutiga kohale sõita. Vahepeal kaks kuud suletud olnud, kuid nüüd jälle avatud Omedu toidukauplus müüb toidukraami ning burgerit-kohvi. Suur osa kliente on kohalike kõrval möödasõitjad ja õngitsejad.

Omedu küla kirkaim silt.
Foto: Anni Õnneleid

Kalapoes müüb Julia aastaringi värsket ja suitsutatud kala, koerakarvast sokke, marineeritud küüslauku, õngitsemisvarustust ja muud sobilikku. Müüjanna ise kalal ei käi. Samas olla Peipsi äärsed naised suured kalapüüdjad. Julia räägib, et kolm aastat tagasi püüdis üks naine jääaugust päevaga 80 kilo ahvenaid, mehed kõrval ei saanud suurt midagi.

Julia teab rääkida, et paljud Mustveest pärit ning Tallinnasse kolinud neiud sõidavad puhkepäevadel koju selleks, et järvele minna. Vahel nägevat noori tüdrukuid kalal rohkem kui eakaaslastest mehi.

Mootorsaanil sõidab kohale Dimitri Guž, kalapoe üks omanikest. Ta räägib, et sel aastal on kala järves vähe. Aasta tagasi hammustas suurem kala konksu aplamalt ja inimesi oli seetõttu rohkem. Laupäeval sõidutas ta saani järele haagitud kelkudes järvele 20 kalapüüdjat. Sel talvel veavad kõik kutselised kalurid lisatulu teenimiseks kaugemalt tulnud õngitsejaid järvele, sest võrgud on suhteliselt tühjad.

Dimitri paneb aastaringselt võrke, suitsutab saaki ning talvel viib saanitaksoga harrastajaid jää peale.
Foto: Anni Õnneleid

Lätlasi ja eestlasi olla talipüüdjate seas pooleks, lätlasi vahest isegi rohkem. Kaugemalt tulnud näevad tänavu esimese korraga ära, et kala ei võta, ning uuesti ei tule. Need, kes nüüd tulevad, pole oma õnne veel proovinud. Muidugi võib see, kes oskab, rohkem kala kätte saada. Kui lätlastel ikka mitukümmend kilo nädalavahetusega kokku tuleb, siis müüvad kohapeal maha.

Üksikuid hunte leiab

Dimitri ütleb, et temal aega jätkub ning võib meiega kalastajaid otsima sõita küll. Istume mootorsaani taha kelgule. Lund on paksult ja soome kelguga jääl sõita ei saaks. Tuleb mitu kilomeetrit järvele sõita, sest kalda lähedal püütakse harvem. Müristame mööda kuuseoksadega tähistatud teed edasi. Kahes kohas on vesi jää peale tunginud ja soppa lendab.

Laupäeval oli jääl olnud korralik rahvapidu, aga täna leiame eest vaid paar kalastajat. Esimene sikutimees on Aegviidust pärit Fredi, kelle autot kaldal nägime. Tema on ennast sisse seadnud ühe pika prao ääres, kuhu on pisut jääd kuhjunud. Ta oli kalafoorumist lugenud, et prao ääres näkkab. Dimitri sõnab, et kaugemale kui viis kilomeetrit polevatki sel aastal mõtet minna.

Fredi: "Ma kunagi pole sikutiga püüdnud, püüan tavaliselt marmõssiga. Sõber rääkis, et sikutiga tulevad suurevad, aga siin näe, need suuremad nüüd on!"
Foto: Anni Õnneleid

Fredi on hommikul kella kümnest järvel olnud, nüüdseks üle nelja tunni, sõidab saaniga ringi ja otsib paremaid kalakohti. Praegu tõmbab iga paari minuti tagant väikese ahvena välja. Neid on juba mitu kilo koos, aga ühtegi suuremat isendit pole veel konksu otsa jäänud.

"Vaatasin hommikul, et jama, ühtegi autot pole, aga nii pikk maa tuldud, et enam tagasi ei lähe. Eile oli hea ilm, päike paistis, aga täna on hoopis midagi muud. Eile oli lõunatuul, üleeile põhjatuul, täna on läänetuul. Idatuul pidi panni pealt ka kala ära viima, ütlevad," vestab kalamees juttu. Hommikul oli näinud, kuidas kohalikud võrke panevad, aga Dimitri ütleb, et ega sealt palju ei tule.

Kalad olid tõesti pisikesed:

"Ma arvan, et praen kalad kodus ära. Väike on küll, aga näe, selja pealt saab tüki," näitab Fredi külmunud ahvena pealt, kust suutäie saab. Ta pole ise mingit moona järvele kaasa võtnud, ei toitu ega jooki. Vana kooli mees, igal pool ei näksi.

Kalastaja jääb mõtlema, kas peaks ehk põiklanti katsetama ning meie sõidame mööda prao äärt edasi. Vahepeal on ilm pisut selgemaks läinud ja eemalt paistabki kaks uut kalameest.

Ürjo: "Kala võttis eile ja võtab homme. Kui kala ei võta, siis võtab kalamees. Aga noh, mina ei võta, jätsin selle ameti maha. Parem käin kalal, isegi kehva ilmaga."
Foto: Anni Õnneleid

Need kalastajad on kaks sõpra Jõhvist, paarimehed nii veduri peal kui ka vabadel päevadel õngitsedes. Käivad Peipsil aastaringi. Vee peale tulevad paadiga, aga jääl sõidavad enda ümberehitatud lumekoeraga. Üks istub esimesel kelgul ja juhib masinat, teine sõidab tagumisel.

Neile meeldib just see koht, kus nad praegu seisavad, mitte ainult see kant, sest iga kivi olla tähtis. Ürjo auk on sõbra omast pisut eemal.

Foto: Anni Õnneleid

"Täna on kuidagi kesine see asi. Kala sai viimati eelmise nädala teisipäeval, siis oli neli kilo ahvenaid, ikka normaaselt," räägib suurt kala ootav Ürjo. "Kõige halvem on siis, kui alguses natuke võtab, siis ikka lootuseiva jääb."

Tõmbab tühja konksu välja ning tamiil läheb sõlme. Rohkem segada ei raatsi. Udu on vähemaks jäänud, aga silmapiiril rohkem õngitsejaid ei paista. Sõidame tagasi Dimitri kodukülla Omedusse. Jõuame kaldale ja juba tuleb ka Fredi, kes on kotid kokku pakkinud.

"Eks hakkad mõtlema seda ka, mis see kala maksma läheb. Lööd kokku, koju on 150 kilomeetrit, auto ja saan võtavad bensiini. Kuid miks üldse kalal käiakse? Peamine põhjus on see, et on hea rahulik olla," mõtiskleb mees.

Sõidame Mustveesse lootuses veel mõnd kalastajat kohata. Üks mees sõidab parajasti saaniga haagisele. Räägib, et ainult väike kala näkitses. Teistega ta kokku ei puutunud, aga eemalt kalureid ikka paistis.

Mustvee parklas seisab paarkümmend autot, kolm leedu numbrimärgiga. Mustvee ranna jääpiiril seisavad kelgutaksod, mille omanik kodus jääpealsete kõnet ootab. Kõik on enne pimedat alles vee peal.

Mida lätlased omavahel räägivad?

Dimitri ütleb, et lätlased on aastakümneid Peipsil armastanud käia. Mõned olla ühiselt majagi ostnud, teised jäävad väiksematesse hostelitesse või kodumajutusse. Ühe Kallastelt pisut sisemaa poole jääva külalistemaja pidaja ütleb, et nädalavahetustel hakkavad lätlased voorima ning kõige suurem käimine algab alles veebruari teisel poolel.

Kuna me kolmapäeval ise ühegi lätlase peale ei sattunud, siis kiikame, mida naabrid Peipsi järvel käimisest kalafoorumis Copes Lietas kirjutanud on. Seal otsivad nad inimesi, kellega koos kalale sõita ning jagavad muljeid.

"Kui kedagi särg huvitab (paistab, et väheseid), siis sõitke julgelt kitsamate kohtadeni Räpinas või Mehikoormas. Alla 15 kilo päevas saab harva. Eile semu püüdis Meerapalust 30 kilogrammi särge, teised said 20 kilo. Endal jalg kipsis, vahest jõuan märtsis. Küsite, mida särjega teha? Konservides on väga maitsev. Söön terve aasta sakuskaks ja niisama." - Multiks, 7. veebrurar.

"Olime kolmekesi reedel ja laupäeval Nina juures. Neljapäeval oli lund sadanud ning reede hommikul polnud järvel ühtegi jälge. Olime kuulnud, et kala on sel aastal rohkem kalda lähedal, seega kaugele ei roninud. Esimesest august tuli kolm ilusat ahvenat järjest ja mõtlesin, et nüüd läheb lahti. Aga siis tulid ainult mõned särjed, ning samad väikesed ahvenad, millest kõik räägivad. Järgmises augus tuli kena särg ja seal kolmeni istusingi. Kokku 9,5 kilo. Laupäeval samas kohas. Päeva jooksul ainult üks väike ahven, aga särge sain kokku 12,5 kilo.

Kala võttis igasugust sööta. Kui kõige suurema marmõssi panin, siis võttis harvem, aga särg oli suurem ka. Aeg-ajalt viskasin sööta. Kodus lahkamine näitas, et söödapall oli hästi maitsenud. Mõlemal teisel semul sarnased tulemused, ühel üks 540 grammine ahven boonuseks. Need, kes siin imestavad, et kuhu 20 kilo särge panna, võin öelda, et mul on sellised tuttavad, kelle pension on alla 200 euro, kes juba varem helistavad ja küsivad, millal Peipsile sõidan. Nad ei saa seda sama kala, ainult võrguga püütud, endale keskturult ostes lubada." - Viatore, 5. veebruar.

"Täna oli järvel tore päev. Ahvenad (mitte ahvenakesed) on sõtta astunud. Mulle teadaolevalt, said mehed 4-7 kilo küll lähemalt (kuni 2 kilomeetrit) ja kaugemalt (kuni 9 kilomeetrit). Ahvenad ilusad, oli ka ligi kiloseid. Lihtsalt peab puurima ja otsima. Eelmise aasta kohad kalda lähedal enam ei tööta. Tuleb sellega arvestada ning mõtlemist ja kohti muuta. Mõned head kohad on tänavu need, mis kunagi aastate eest töötasid. Ahvenad on ilusad, aga samas ei jäta pisikesed ka rahule. 200-400 grammi pole haruldane, tuleb ka 500-600 grammiseid ning suuremaid. Väikesed lasen kohe tagasi, eks kogus väheneb, aga need ja särjed mind ei huvita. Tean, et paljud püüavad särge ka. Kui meeldib, laske käia!" - Kalevs7, 3. veebruar.