“Noh, igaüks neist kahekümne neljast tollist hoiab palakat iga tuulega vastu reelingut.”

Peakajuti varjus küürutades püüdsime meie – Lembit, Rommy ja mina – jäljendada Pauli käsitööd. See polnudki nii lihtne, nagu võis tunduda. Ulguvas tormituules ja Erma vaarumisega küljelt küljele oli niidi nõela taha saamine juba iseenesest suur tegemine, nõela surumine läbi trossi ja purjeriide nõudis tugevaid sõrmi ning märtrihinge. Kui olime oma tööga ühel pool, oli purjekangas sõna otseses mõttes laiguline meie verest, mis oli välja tunginud puruks torgitud sõrmeotstest – ja lisaks olime ammendanud ka oma vandesõnade tagavara.

Vähendamaks tuule vastujõudu ja tegemaks seda kergemini käsitsetavaks, rullisime purjeriide taas kokku, seejärel aga tõmbasid Arvid ja Paul selle reelingu taga pingule. Kui nad rulli jalghaaval lahti kerisid, kinnitasime meie Rommy ja Lembituga trossiotsad reelingupostide ja kaabli külge.