Zooloog Tiit Hundi sõnul on muttide agarus tingitud tõenäoliselt sellest, et märjaga vajuvad senised mullahunnikud kokku ning seega vajuvad kokku ka käikude õhutuskanalid. Seetõttu ajabki mutt uusi hunnikuid üles. Külmunud maapinda mutt ju üles lükata ei saa.

„Arvata võib ka, et vihmaussid ei lähe nii sügavale kui külmaga, ja kuigi mutt teeb omale ladu – hammustab vihmaussil närvitängu läbi ja säilitab endale nii värskeid „poisse” – siis eks praegu mullas liikudes tuleb talle ka elus vihmausse ette,” märgib Hunt, miks just praegu muttide liikumist võrreldes külma ajaga rohkem näha on.

Kõiki aeda või põllule kerkinud mullakuhilaid ei maksa aga muti kraesse veeretada. Kui maa on vee ligiduses „üles küntud”, on süüdlaseks tõenäoliselt hoopis vesirott ehk mügri. Iseäranis võib selles kindel olla siis, kui varasemalt on peenrast juurikaid, näiteks porgandeid näritud.