A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” räägib viies köites Vargamäe Andrese kuivendusprojektist, mis oli lõpuks tulemuslik, kuid nõudis ohvriks nii mehe enda kui tema pere. Raamat kutsub üles niisugust viga vältima. Kuid võta näpust – paljud lugejad näevad romaanis hoopis üleskutset loodust ümber kujundada, maksku mis maksab.
Enne “Tõe ja õiguse” aega katsid sood veerandi Eestist. Mööda maismaad liikumine oli palju keerulisem, eriti niisketel aastaaegadel nagu kevad ja sügis. Kihelkonna piires pääses küll ühest külast teise, kuid rännak läbi kogu Eesti oli vaevaline. Sood eraldasid ranniku-Eesti sise-Eestist ning Põhja-Eesti Lõuna-Eestist. See tõi kaasa kultuurilise mitmekesisuse, mis nüüdseks kadumas.

Kui aga soid edasi kuivendada, kaotame ka elustiku mitmekesisust. Sood on loomadele pelgupaik inimese eest, näiteks rabapüüle aga ainus elupaik. Samal ajal on soo pelgupaik kohalikule inimesele välisvaenlase eest, aluseks ka partisanisõjale. Kas väike Eesti ilma soodeta saakski olla iseseisev rahvusriik?