Oli kell viis õhtul, kui Paul käivitas mootori ja me hakkasime aeglaselt Kragerø sadamast välja nihkuma.

“Ta jookseb nagu nõiaväel,” hüüdis Paul õnnelikuna. “See on tõesti hea kütus.”

Kui möödusime valgest majakast Kragerø taga, tuli tuletorni vahi Joachim Anderseni naine oma väikesest majakavahi elamust välja ja lehvitas hiigelsuure Norra lipuga. Teel Kragerøsse olime teinud peatuse tuletorni juures, et küsida teed lähimasse dokki. Andersenid olid olnud väga lahked ja käisid peale, et nad võiksid Erma laevaperet kookide ja kohviga kostitada.

Kui lehvitasime neile jumalagajätuks, nägime üht poissi aerupaati hüppamas ja Erma poole suundumas.