Ma ärkasin kell kolm hommikul, kui Paul mind õlast raputas. Mootor oli seiskunud ja ma tundsin, kuidas Erma raskelt lengerdas, nagu oleks ta laineorgudes.

“Arvid tahab meid kõiki tekile,” sõnas Paul. “Me sattusime tormi.”

Keegi oli viievatise pöördlambi mootori kohal sisse lülitanud. Selle nõrgas valguskumas nägin ma Rommyt ronimas oma nahkpükstesse ja kõrgetesse sõjaväesaabastesse.

“Kas midagi on untsus?” pärisin ma.

“Vaid see, et me saame üle tüürpoordi laeva tonnide viisi merevett,” vastas Paul.

Alles nüüd märkasin, et mu tekk oli läbimärg, nagu oleks see merre kastetud.