Olukorra muutis eriti pikantseks asjaolu, et vaid kaks päeva varem oli tehniline komisjon silla vastu võtnud ning ehituse ja tööde käiguga igati rahule jäänud.

Kaks aastat hiljem toimunud kohtuprotsessil jäi süüdi silla ehitaja Ado Johanson, kellele määrati ühe kuu pikkune vangistus ning mõisteti riigi kasuks välja silla ehitusmaksumus rohkem kui 60 000 krooni väärtuses. 1930. aasta märtsis Tartu-Võru rahukohtus toimunud protsess oli skandaalne ja kõmuline ning leidis rohket kajastamist tolleaegses ajakirjanduses.

Pärast õnnetut sillaehitust jäi Kärevere kümneks aastaks püsisillata. Jõe ületamine toimus ujuvsilla ja parve abil. 1938. aasta sügisel valmis üleriigilise suurte sildade ehituskava tulemusena 82 meetri pikkune uus sild. Paraku ei püsinud ka see kaua - 1941. aasta suvel lasti sild õhku.

Teises maailmasõjas purustatud silla asemele rajatud ajutine puusild oli kasutuses 1956. aastani, mil valmis 28 aasta jooksul järjekorras juba kolmas monoliitraudbetoonsild. Aeg tegi oma töö, sild vananes võrdlemisi kiiresti ja osutus kaasaegse liikluse jaoks kitsaks. Sild jäi aktiivsest kasutusest välja 1999. aastal pärast uue Kärevere maanteesilla valmimist.

Eesti Maanteemuuseumi eestvõtmisel on ajaloo seisukohast olulised sillad tähistatud infotahvlitega, eesmärgiga väärtustada ja teadvustada Eesti rikkalikku sillapärandit. Esimese infotahvli sai 2008. aastal Vasula võlvsild Tartumaal, hiljem paigaldati tahvlid ka Konuvere, Kuressaare, Pääsküla, Kükita ja Jõelähtme paekivisildade, Kasari raudbetoonsilla ja Mustajõe terassilla juurde.

Diginäitust Eesti Vabariigi ennesõjaaegsest sillaehituse suurprojektist saada vaadata maanteemuuseumi kodulehelt.