„Ühe visiidi saab. Näiteks minu patsiendid, kes kohusetundlikult kokkulepitud ajavahemiku järel kontrollis käivad, saavad,“ ütleb Eesti Hambaarstide Liidu president Marek Vink.

„Inimestel, kes on aastaid minu juures käinud, polegi mul muud teha, kui hambaid puhastada ja poleerida. Kui patsient kuulab, mida arst räägib ja siis hoiab ta hambasõbraliku eluviisiga oma suuhaigused kontrolli all.“

Esimese hooga tundub, et selliseid üliinimesi, kellel hammastesse auke ei teki, ei ole. Kuid selgub, et siiski on.

„Eelmisel nädalal oli mul just üks selline tööpäev, kui polnud vajadust ühtki raviprotseduuri teha,“ toob Vink näite. Kuid ega hambaarsti ja patsiendi suhe selle pärast otsa lõpe. Kui inimesel on olnud magus lapsepõlv ja osades hammastes suured täidised, siis neid hambaid tuleb ikka kohendada ja funktsiooni taastamiseks mõnikord ka protees peale valmistada.

„Aga see, et inimene käib hambaarsti juures ainult auke lappimas samamoodi nau katkise autoga lukksepa juures, on meditsiiniliselt täiesti ebamõistlik,“ põrutab otsekohese ütlemisega tohter.

Hambaarstide liit on seisukohal, et täiskasvanutele hüvitatavad hambaraviteenused peaks olema ainult diagnostika- ja proaktiivse ravi teenused ning ravitöö jääks inimese enda kanda. Inimene hakkaks siis mõtlema, kuidas elada nii, et hambad püsiksid terved ja nende ravimise eest maksma ei peaks.

Kurja juur on elustiilis

Meil on aga justkui saladus, et kaaries on krooniline haigus, mille riskitegurid on sarnased teiste krooniliste haigustega. „See pole nakkushaigus, nagu arvatakse, ega kuri saatus, mis hambasse augu närib. Kaaries ehk eesti keeli hamba kõvakoe mädanemise tõbi on käitumishaigus, tuleneb ebatervislikust käitumisest. Inimesed arvavad ekslikult, et suudavad seda kontrollida hambaid pestes, kuid hoopis söömisharjumusi tuleb muuta,“ ütleb Vink.

Enamus meist unustab ära tõsiasja, et hambad tekkisid inimesele evolutsiooni käigus suhu tuhandeid aastaid tagasi, mil olime korilased ja kütid ning sõime harva, siis kui midagi kätte õnnestus saada.

Toidu ja elustiili osas on sajandite jooksul toimunud märgatav areng – sööme sageli pehmeks küpsetatud ja energiarikast toitu – , aga hambad ei ole sellele n-ö järele jõudnud.

Kas tõesti peaksime siis tervete hammaste nimel jooma ainult vett, sööma toorest liha ja keetmata kaalikat?

„Tegelikult võib kõike süüa, kui toidukordade vahele jätta piisavalt pikad, 3-4tunnised pausid, mil kaloreid suhu ei sattu. Siis elavad suus sõbralikud mikroobid, süljele antakse aega söögikorraga kaasneva happerünnaku tagajärgi mineraliseerida ja hambad püsivadki terved,“ ütleb arst.

Sellepärast meeldikski hambaarstidele, et täiskasvanute hambaravihüvitisega kaetaks just hambahaiguste põhjusi välja selgitav osa ehk proaktiivse ravi teenused, mitte raviteenused. Aga nii julged meie poliitikud ei olnud, väidab Vink ja lisab: „Tõsimeeli arvatakse, et hambaremontimine ongi põhitöö, mida arst teeb!“

Tema sõnul on peamine probleem sellest, et sotsiaalministeerium ja haigekassa küll küsivad arstide käest arvamust, aga kuulda ei võeta, mida öeldakse.

Maailmas on olemas ühendus Kaareisevaba Tulevik, mille eesmärgiks on, et lastel, kes sünnivad aastal 2026 ja hiljem, ei tekiks elu jooksul ühtegi hambaauku. Ja eesmärk on Marek Vingi arvates täiesti realistlik. Paraku meie oma praeguse hambaravihüvitiste süsteemiga selleni ei küüni, sest laste vanemate ja vanavanemate suutervise teadlikkuse tõstmisse ei panustata. Neil puuduvad elementaarsed teadmised, miks põngerjas ei tohi iga päev kommi ja krõpsu matsutada ning kõrrejooki peale juua.

„Küsimus on ju mõõdukuses, tasakaalupunkti hoidmisess. Kui sa ühel päeval nädalas sööd komme nii et maa must ja kõhunääre minestanud, kuuel päeval seda aga ei tee, siis organism parandab ennast ise. Küsimus on ajastuses – kui söögivahed on piisavalt pikad, on kõik korras,“ ütleb Vink.

Haigekassa hinnad ajavad hämmingusse

Täiskasvanute hambaravihüvitise poliitiline eesmärk on mõõdetav. Inimeste hulka, kes aastas korra hambaarsti juures plomme panemas käiks, soovitakse tõsta 6% võrra. Kui aga 45% elanikkonnast ütleb, et nad ei saa majanduslikel põhjustel hambaarsti vastuvõtule minna, siis ei aita 30eurone hüvitis üldpildi paranemisele sugugi kaasa. Lisaks läheb see läheb valesse kohta, on hambaarstid veendunud.

Miks on hambaraviteenus nii kallis? Kas meil või ka mujal? „Kallis on jah. Ja mitte ainult meil, vaid ma arvan, et igal pool. Sest investeeringud kabinettide sisseseadesse ja kõigesse muusse on tohutult suured. Hambaarst peab ise kogu sisseseade muretsema ja ruumigi rentima või ostma. Siin talle keegi appi ei tule,“ selgitab Marek Vink.

Metoodika, mille alusel haigekassa teenuste hinnad on arvutatud, on arstide sõnul pehmelt öeldes hämmingusse ajav. Näiteks hambaravi abilise palgaks on võetud seal 3,80 eurot (bruto) tunnis. Tegelik hind, millega arstil endale abiline palgata õnnestub, on aga vähemalt kolm korda kõrgem.

Kui arst, kes on sõlminud haigekassaga lepingu, mille alusel tema juures käivad täiskasvanud patsiendid hambaravihüvitist kasutada saavad, võiks teenuseid osutada vaid selle kinnitatud hinnakirja alusel, siis poleks haigekassal Vingi arvates ühtki lepingut – selliste hindadega pole võimalik ajakohast ja kvaliteetset teenust osutada. Praegu veel võivad lepingu sõlminud aga pakkuda ka tasulisi teenuseid ja haigekassa poolt hüvitatavaid teenuseid subsideeritakse nende arvelt.

Kuid on ka arst, kes arvab teisiti. Pikemalt saad tema seisukohtadega tutvuda SIIN.

Kellele makstakse täiskasvanute hambaravihüvitist?
Alates 1. juulist kehtib täiskasvanud, ravikindlustusega inimestele hambaravihüvitis 30 eurot aastas. Patsient tasub ise vähemalt 50 protsenti raviarvest. Rasedad, väikelapse emad, vanadus- ja töövõimetuspensionärid, osalise või puuduva töövõimega inimesed ning suurenenud ravivajadusega inimesed saavad aastas 85 eurot hüvitist ning tasuvad arvest vähemalt 15 protsenti ise.

Haigekassa hüvitab vaid nende teenuste hinnad, mis on loetud esmavajalikuks. Nende hulka kuuluvad:

  • hambaarsti esmane või korduv vastuvõtt;
  • diagnostika (sh röntgeniülesvõtted);
  • ravimi asetamine ja ajutise täidise paigaldamine;
  • püsiva täidise paigaldamine;
  • hamba eemaldamine;
  • mädakolde avamine ja ravimine;
  • igemealuse hambakivi eemaldamine kirurgiliselt.

Allikas: Haigekassa