Üksik piison on lehmade juures, ümberkaudsetel põldudel ja külatänavatel ringi uidanud alates septembrikuust. Kõige rohkem on kutsumata külalisele meeldinud Andris Mizānsi šarolee tõugu lihaveisekarja juures. Nende juures ta sõi ja tukastas kõige rohkem. Siis käis ümberkaudsetes õunaaedades uitamas, kuna süüa talle meeldis. Sarvik himustas Andrise venna põllult ka peeti, kapsast ja porgandit. Sõbraliku veisekarja juurest ei olnud ta kunagi ära üle nädala aja.

Piison Andris Mizānsi koduaias.
Foto: erakogu

Külmade ilmade tulekuga kippus loom majadele lähemale ja tallas aiamaid ära. Osa külaelanikke tüdines vabast rändurist ning loopis haruldast looma kividega. Praegu veel ilma nimeta piisoni suurim sõber Mizāns suunas armsaks saanud pürgi enda lauta ja helistas looduskaitseametile, kes oli lubanud aidata olukorda lahendada. Sealt teatati, et piison on kõige õigem hukata ning soovitati Mizānsil asi korda ajada.

Ei tahetud ka loodusparki

“Mul oli loomast väga kahju ja tappa ma teda küll ei soovinud,” rääkis Mizāns Latvijas Avīzele. “Kirjutasin avalduse ning lõpuks õnnestus elamisluba saada ja mõtlen nüüd, mis edasi.”

Ta oli valmis piisoni viima 500 kilomeetri kaugusele Kuramaale Pape loodusparki, kuhu looma ei soovitud, kuigi seal olid mõned piisonid juba ees. Nii ei jäänud mehel muud üle, kui anda valgevenelasele koduveiste kõrval oma sulg ja tal oma laudas elada lasta. „Püsib rahulik, paistab, et talle meeldib,” sõnas piisonipidaja.

Karjalooma suurim probleem on pärast looduskaitseametist elamisloa saamist üksildus.
Foto: Marta Oplucāne / LA

Praegu ehitab mees metsa kolmehektarilist aedikut, et suur loom rohkem külarahvast ei segaks. Seal peaks loom peremehe arvates ennast ka talvel ka hästi tundma, kui toitu anda.

„Vahest on vaja piisonile sõbranna leida, et tal ka meel rõõmsam oleks?” mõtiskles loomapidaja.