Ei pea olema luuletaja, et tunda, kuidas sügis mõjub. Tuleb väheke tugevam tuulehoog, väliselt veel üsnagi suvine, riivab su sörkjooksust higiseks saanud selga ja tunned: see pole enam see suvi, tuules on kauguste hingust, taevas sinise sügavamaid toone.

Järgmisel päeval on päike nagu kõrgemal, sul endal toekam jakk seljas ning kõik on jälle hästi. Reipuse, teotahte ja plaanidega. Kartulipealsed küll kahanevad, kapsas keerab pead, aga peet ja kaalikas põrutavad veel kasvada ning lehvitavad sulle peenralt oma mahlakate lehtedega.

Viskab jah esimese sisukama vihmahoo, aga see saab otsa sama kähku kui algas. Ka pole sadu enam meie peremees nagu hallil ajal. Esiteks ei käida pikki maid enam jalgsi, teiseks on meil kokkukäivad vihmavarjud, ja kolmandaks – mingi autoloksu on ju iga juhiloa omanik suutnud soetada.