1988. aastal pöörles perestroika kolmandat aastaringi. Eestis puhusid lootuste ja vabadusiha õrnad tuuled. Healt tsaarilt oodati kingituseks suuremat iseotsustusõigust, lõpupoole juba iseseisvust, ei vähemat.

Moskvast hakkasid puhuma aga aina jäisemad tormi-iilid ning sai järjest selgemaks, et Mihhail Gorbatšovil on vähemalt kaks nägu. Iseseisvusmeelsetele üks, intritele teine ning lääne riigipeadele ilmselt veel kolmaski.

Küllap pole tema puhul tegu siiski tavalise silmakirjalikkusega. Tolle mehe käivitatud muutustega kaasnesid ootamatult teravad vastuolud ja eri jõudude vahel laveerimine nõudis talt ülimat osavust, et mitte üle parda kukkuda.

Õnneks kukkus ta siiski piisavalt hilja, Eesti seisukohalt hinnatuna.