Ajalugu on vägev näitelava. Ainult et publikul ei lubata etendusel rahus saalis istuda. Jah, nemad mängivad ja meie vaatame. Paljudel juhtudel käivad asjad aga hoopis nii, et nemad küll tõesti mängivad, ent meiega.

Lihtne, vahel lõbus ja peaaegu et turvalinegi oleks, kui mängitaks vaid tunnetega. Aga lugu on palju tõsisem. Nad mängivad meie saatusega, tulevikuga, isegi eluga.

Elu näitelavalt saab ajalugu tükikaupa ka teatrilavale tuua. Labürintteatriühendus G9 ja VAT Teater tegid meie ühisele vabariigile valusa kingituse, tuues välja lavastuse “Sirgu Eesti”. Ei, mitte “Sirgu, Eesti!”, mis meie sisemise trummipõrinaga rohkem kokku kõlaks, vaid Artur Sirgu Eesti. Eesti, milline võinuks meil olla, kuhu me aga mitte kunagi ei jõudnud.