Tema läks filmi vaatama, kuid enamik ümberringi istunud inimesi oli tulnud sööma, kaasas suured karbid peekonimaitselist popkorni ja kõhukad topsid limonaadi.

“See peekonilõhn levis üle kinosaali ja oli nii tugev, et häiris filmi vaatamist,” kurtis ta ja küsis, kas tõesti ei ole võimalik mõnes väiksemas kinosaalis korraldada ka söögivabu seansse neile, kes tulevad kinno eelkõige filmi nautima.

Ka mind on kinos väga häirinud see, kui filmi ajal käib krõbistamine, mäletsemine, matsutamine ja luristamine. Kas olete pannud tähele, kui suurtes karpides meil plaksumaisi pakutakse? Selle tühjaks söömiseks peab olema ikka lehma magu.

Rääkimata jookidest – need on hiigelsuurtes topsides, mida mina ei jõuaks küll filmi jooksul ära juua. Saaliski on näha, et põied ei pea nii suurt kogust vastu ja poole filmi pealt hakkab limonaadisõpru järjest kempsu poole trügima, häirides sellega ka teisi kinokülastajaid. Põhimõtteliselt tulevad nad filmi vaatama ning teevad kõik, et osa filmi jääks põie kergendamise tõttu nägemata.

Ja missugune näeb seansi lõppedes välja saal – nagu oleks loomakari sealt üle käinud ja popkorni toolide alla loopinud!

Ainuüksi kolmes suuremas kinoketis sõid inimesed mullu ära 80 tonni popkorni ja sellega koos 3200 kg rasva. See loputati alla 707 000 liitri limonaadiga, mis sisaldas kuni 70 000 kg suhkrut. Nii et kinoskäik suurendab paksuks minemise võimalust.

Kinod on muutunud justkui söögikohtadeks, kus söömise kõrvale näidatakse seina peale liikuvat pilti. Kinoettevõtete juhid pole aga sugugi kindlad, kas toiduvabadel seanssidel on mõtet. Suur osa sissetulekust tuleb ju söögi-joogi müügist. Samas on mõne kinotoidupõlgurist filmihuvilise kaotamine tunduvalt väiksem kahju.