Siis äkki ühel päeval te enam ülemus ei olnud.

Jah, aga kui arvate, et hakkan siin kedagi arvustama, siis seda küll ei tule. Kas mäletate, kui lehe uus omanik H. H. Luik meid kõiki üle tee hotelli konverentsisaali kokku kutsus?

Jah.

Kas mäletate, kuidas ta alustas?

Mitte päris.

H. H. ütles: Tean, mida tähendab ülekohus ja see, kui sa kõik korraga kaotad. Ühel hommikul ei olnud ma enam Eesti Ekspressi peatoimetaja, olin ilma ametiautota, ilma sekretärita, bussipeatusi ka õieti ei teadnud. Seisin tee ääres, prillid täis lund, kui mu ees peatus auto, juht tegi ukse lahti ja ütles: “Istuge peale, härra Luik. Küll kõik läheb veel hästi…” Härra Ehasalu, ma pole neid sõnu unustanud…” Selle peale jäi saal hiirvaikseks.