Selle suve lavastustes näitasid ennast paljud noored näitlejad, keda tahaks märgata ka edaspidi. Üks üsna ootamatu joon, mida märkasin, on kirjutatud sõna tähtsuse rõhutamine. Selle juurde kuulub uute tulijate mastaapne enesest märku andmine. Püüan seletada.

“Roosi nimi”

Kindlasti kõige julgem materjalivalik. Lavastaja Tanel Joonas on ise ka dramatiseeringu autor. See kombinatsioon on mulle alati meeldinud ja on mu meelest ka üks õnnestumise alus laiemas plaanis. Lavastaja elab dramatiseeringut tehes detailideni romaani autori eneseväljendustundeisse. Tanel Joonase lavastus seda mu mõtet kinnitab.