Ma elan maal. Maal selles mõttes, et elan linnast väljas. Talus. Meil olid kunagi loomad. Mingil hetkel see enam ei tasunud ära. Siis me kasvatasime kartulit, kuni see enam ära ei tasunud.
Kui ma kusagil mainin, et elan maal, siis paljud ohkavad ja ütlevad, et on eluaeg tahtnud maal elada.
Nüüd vaatan, kuidas meil perearst koliti linna, postkontor pandi kinni, pangaautomaadid viidi ära, tuletõrjujad koondati, teed tehti kitsamaks, kraavid sügavamaks, mõni kool pandi kinni, nüüd ka kultuurimajad… Ja mõtlen, et mis pagana idüll?
Hiljuti mu tuttav avaldas arvamust, et ei tasu head kriisi raisku lasta. Ja see mõte mulle meeldis.

Tõesti. Aga ehk kõik need asjad hakkavad kunagi tagasi tulema. Tuletõrje asutatakse uuesti, kui majad hakkavad maha põlema; kraavid tehakse ümber, kui autod hakkavad neisse vajuma; arstiabi tuuakse tagasi, kui inimesed hukkuvad, sest neil polnud võimalust arsti juurde minna, kuna bussiliiklust optimeeriti. Ma arvan, et kõik saab korda. Tuleb ainult positiivselt mõelda.