Sajandivahetuse paiku suhtlesin tuttava mustlasega. Kurjad keeled rääkisid, et ta kaupleb narkootikumidega; head keeled kõnelesid, et mees on mustlasparun. Mulle ta meelemürke ei pakkunud, isegi müügiks mitte.

Ühel varahommikul panin tähele, kuidas mustlane oma lapsi mersuga kooli sõidutab. Mõne päeva pärast küsisin irooniliselt, kas paruni lastel ei kõlba bussiga sõita ja jala käia.

Mees ei solvunud. Ta hoopis seletas, et tütred on ju mustlased: kui lähevad bussiga, siis kooli kunagi ja kuidagi ei jõua, sest mustlase veri kisub mujale. Mu kahtlustava pilgu peale kinnitas mees, et kui tüdrukud juba koolis on, siis õpivad.

Olen näinud, kuidas töö ja õppimisega koormatud vanemad panevad oma veel rääkida mitte oskava lapse puuri ning lükkavad teleka ette, kus jooksevad reklaamid ja multifilmid.