Ta polnud seltskondliku vestluse pidaja. Pärast põgusat käeviibet minu suunas pöördus ta Harry poole.

“Noh,” sõnas ta, “kui midagi tuleb ette võtta, siis tuleb seda teha otsekohe – või me leiame end otse Siberi teel! Vaata seda! See tuli tänase postiga.”

Oma mahuka käekoti sügavustest tõi Maia esile ametliku välimusega ümbriku ja ulatas selle Harryle. Vanaproua Paalberg ja Ellen, kes kuulsid Maia häält, kiirustasid tagatoast välja.

“Kuulake nüüd kõik!” käsutas Maia. “Loe see kõva häälega ette, Harry!”