Igasugune lugu on mosaiik. Me tunneme selle ära, kui oleme rahulikult, järjekindlalt ja kindlameelselt ühes paigas elanud. Sellest saab alguse lugupidamine esivanemate vastu – julgus, soov ja võime tunda, hoida ning pidada end nende vääriliseks.

Tavaliselt saavad neis lugudes kokku julgus, arukus, alalhoidlikkus, maa-armastus, kohalolu ning rõõm ja teadlikkus.

Kodukihelkonna leidnud inimene mõistab teisi ja nende muresid. Temas on säilinud lugupidamine teiste ja enda kodu vastu. Teadlikule inimesele ongi ühtviisi oluline nii enda kui ka naabrite heaolu. Sest see kõik on tema jaoks üks.