Lääne-Virumaal viie jahiseltsi maadel jahti pidav Jaan Kraav pole esmalt päris nõus artiklis toodud määratlusega, et koprad muutuvad tõpraks.

„Tõbras on ikka see kes keerab kokku sigadusi. Kobras püüab ainult ära elada omal harjunud moel. Ja see ei ole nende süü et see inimesele ei meeldi,“ märgib Kraav.

Ta kirjeldab, et on püüdnud lõksudega ja lasknud kopraid sellest ajast peale kui seda ametlikult lubama hakati.

„Algul läks ikka üle kivide ja kändude, aga nüüd hakkab selgeks saama. Ega ta kerge ole, see amet, aga hakkama saab. Möödunud talvel septembrist aprillini oli minu saak 68 kobrast, üle-eelmisel aastal 74,“ kirjeldab Kraav. „Kui eesmärgiks ei ole neid ainult tappa, siis kulub ühe kopra nülgimiseks ja naha puhastamiseks üks tund, liha luudelt eemaldamiseks 1,5 tundi ja edasi juba kuidas vaja – kas konserviks, vorstiks või suitsutamiseks. Minul on vaja sõita püügikohtadesse keskmiselt 25–30 km, kütusele kulub 12–13 liitrit diislikütust 100 km kohta.“

Ta lisab, et kütusega on aidanud ka vallavalitsused ja maaomanikud vahetevahel, kui neil ikka häda käes on.

Jahimehe jutust tuleb välja, et on hästi, kui saad korraga paar looma, aga kui juba juhtub 4–5, siis oled nendega paar järgmist päeva ametis.
Enamiku kopraid püüab ta kraavidest või tiikidest, jõgedes ei sega nad Jaan Kraavi hinnangul kedagi.

„ Ma ei poolda seda, kui neid kiusatakse tammide lõhkumise või urgude-kuhilate hävitamisega. Kui nad segavad inimest, siis tuleb ikka nad enne kinni püüda ja seejärel hakata nende tamme likvideerima. Muidu lähevad nad naabri juurde elama ja hakkab sama jant pihta,“ räägib Kraav.

Ka jahieeskirjad vajaksid tema arvates muudatusi. Praegu võib kobrast küttida 1. augustist, pojad on sel ajal aga veel väga väikesed ja vanalooma küttimisel ei ole neist iseseisvaks eluks suurt asja.
Jahi alguse peaks Kraavi ettepaneku kohaselt nihutama kas 1. septembrile või veel parem 1. oktoobrile. Kevadel lõppeb koprajaht raudadega 15. märtsil, püssi ja koertega aga 15. aprillil.

„Just siis, kui on kõige parem püügiaeg raudadega, pead istuma kaldal ja molutama,“ nendib ta. „USA ja Kanada trapperid alustavad jahti novembris või detsembris ja enamiku loomi tabavad kevadel. Püssiga lastakse kuhilate juurest ka vanad tiined emaloomad, kes kaugele ei lähe. Raudadega on võimalik seda vältida, paigutades nad eemale pesakuhilatest ja püüdes nõnda noored aktiivsed loomad kinni.“

Nikolai Laanetu väidab, et raudadega püütakse kevadel palju aktiivselt liikuma hakkavaid saarmaid kaaspüügina, sellest ka lühem püügiaeg.
„Minu kogemustel sattuvad saarmad raudadesse just sügisel ja talvel kui söögivarud on napid. Ja satuvad nad raudadesse ulmelistes kohtades jõest mitmete kilomeetrite kaugusel kraavides. Palju tapetakse saarmaid kevadel hämaras püssiga ujuvaid loomi lastes,“ kirjeldab Jaan Kraav. „Raudadega saab seda vältida. Saarmaid on palju ja Põhja-Eesti lõhejõgedes teevad nad talvel koos minkidega lõhe ja forelli noortele täieliku hävingu.“

Kraav soovitab kõikidele hädalistele pöörduda kohaliku jahiseltsi poole abi saamiseks, ikka leidub mõni mees, kes kopraid püüab.
Tema sõnul on raudadega avalikus kohas püüdes see oht, et kui neid hoolikalt ära ei peida, siis kas lüüakse kinni või varastatakse ära. Seda vaatamata juures olevale lipikule litsentsi ja telefoninumbritega.

„Mina olen ilma jäänud 16 püünisest, ühe sain küll ajalehetoimetusest tagasi, kuhu selle tõi keegi kirjaoskamatu matkaja. Kusjuures ka toimetuses ei osatud lugeda märgistust,“ nendib Jaan Kraav. „Varsti lõpetan aga jahipidamise vist ära, saan sügisel 80.“