Veiste peamine sööt on rohi – olgu siis karjamaal, silo või heinana. Selle üle, kas piimaveisele ja lihaveisele peab kasvatama erinevaid heintaimi, peeti aru Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi ja Alltechi ühisel õppepäeval.

„Ühinenud Farmidele tellisin heinaseemne segud Tartu Agrost,“ kiitis teadlane ja praktik Are Selge, lisades, et sealsed segud on parimad Eestis ja neis kasutatakse sobivas vahekorras meie kliimasse sobivaid, enamasti Eestis aretatud heintaimi.

Kuna Tartu Agrol on suurepärane piimakari ja segudki sobivaimad piima tootmiseks, on Selgel nüüd plaanis sealse agronoomi Anne Liikeriga kokku istuda ja läbi mõelda, millised rohumaad peaksid endale rajama lihaveisekasvatajad.

Kas uus rajada või vana uuendada?

Teadlase sõnul tuleb kõigepealt läbi viia rohumaade inventuur ja selgeks teha, kas neid saab uuendada või tuleb ümber rajada. Uuendamise hinnaks pakkus ta 150 eurot/ha, ümberrajamaine on poole kallim.

„Rohumaaga on tegemist siis, kui see sisaldab üle viiekümne protsendi kvaliteetseid heintaimi,“ rõhutas Selge n.ö rusikareeglit, lisades, et orashein ja võilill kvaliteetsete heintaimede hulka ei kuulu. Nende domineerimise puhul tuleb rohumaad uuendada.

Oluline on muidugi mulla toitainete sisaldus, millest üldise pildi saab ette maa-ameti kaartidelt. Oluline on teada ka mulla happesust. Otsustada aitab see, milline tehnoloogia olemas on. Sortide puhul soovitas Selge vaadata talvekindlust. „Kasutage Eesti sorte, „italianost“ võiks pigem loobuda,“ märkis ta.

Rohumaale tuleb valida nii pealiskõrrelisi (põldtimut, harilik aruhein, kerahein, päideroog), aluskõrrelisi (karjamaa raihein, aasnurmikas, punane aruhein) kui ka liblikõielisi (ristikud, lutsern). Üks standardsegusid söödatootmiseks koosneb Selge sõnul punasest ristikust, timutist, harilikust aruheinast ja karjamaa raieheinast. Karjatamise jaoks tuleb kasutada aga teissugust koostist.
Ka soovitas ta mitut erinevat rohumaad – külvates ühe varase, teise keskvalmiva ja kolmanda hilise seguga. Väetistest pidas ta olulisemateks lämmastikku ja kaaliumit.

600 euro eest pole mõtet soola osta

Söötmisest rääkis Alltech Eesti juhataja Pilleriin Puskar. Tema põhiseisukoht oli, et kuigi vasikaid võib turgutada ja ravida, algab vasika tervis tegelikult tema emast - ammlehmast.

Tiine ammlehm – aga ammlehm on suurema aja aastast tiine – vajab rohusööda kõrvale samuti elementaarseid mineraalaineid, eelkõige kaltsiumi ja magneesiumi, samuti mikroelemente. Puskar soovitas osta pigem vähem ja kallimaid mineraale kui suurt kotti odavaid. „Sageli on seal väga suur osa soolal, aga soola pole mõtet 600 euro eest osta,“ sõnas Puskar.

Ta rääkis, et lisaks seleenipuudusele esineb ammlehmadel ka kaltsiumipuudust. Ja asi pole mitte selles, et loomadele kaltsiumi sisaldavaid söödalisandeid ei anta. Probleem on hoopis kaaliumis.
Kui põllul kasutatakse rohkelt sõnnikut, eelkõige vedelsõnnikut, siis see sisaldab palju kaaliumi ja kaalium läheb sealt ka silodesse. Kaalium aga takistab Puskari sõnul looma organismil kaltsiumi omastamist. Tõsi, lihaveiste puhul on see probleem väiksem, kuna lihaveise kasvatajatel on enamasti sügavallapanulaudad ja tahesõnnik.

Siiski soovitas Puskar ammlehmadele tiinuse keskel anda pigem heina kui silo. Kvaliteetset proteiinirikast, aga madala energiasisaldusega silo aga sööta enne poegimist.

Kas vaktsineerida või mitte?

Kuigi EMÜ loomaarsti Alar Onoperi teemaks oli vaktsineerimine, kujunes põhiliseks siiski looma tervis. Nimelt pole Onoper eriti suur vaktsineerimise entusiast – vaktsineerida saab mingite kindlate haiguste vastu, muude murede vastu see ei kaitse.

„Kõigepealt vaadake üle loomade pidamine, kehakonditsioon, sööt, vesi, poegimiskorraldus – sageli aitab sellest, kui need asjad paremini korraldada,“ oli tema nõuanne. Suurimad probleemid on selles osas kesine silo, ebakvaliteetne vesi ja suguluspaaritus.

Selle aasta terviseprobleemidest on märkimist väärt seleenipuudus. Kui vasikas on seetõttu nõrk, tulevad talle kallale ka igasugused viirushaigused – ka neist andis loomaarst kuulajatele ülevaate.
Tänavu on tugevamad praktikud hakanud oma karja sündivaid vasikaid taas profülaktiliselt seleeniga süstima. Probleemidest on juba hakanud, eriti laudas peetavatel loomadel, ilmnema ka talidüsenteeria.

Põhitõdedest tuletas Onoper meelde ternespiima tähtsust – vasikas, ka lihaveise oma, peab seda saama esimese kahe elutunni jooksul. Järelikult tuleb veenduda, et vasikas ikka tissi alla läheb ja sealt piima ka välja jõuab imeda. Kui emalt piima ei saa, on nüüd võimalik probleemide korral osta ternespiima pulbrit (see on kallis, aga seda läheb vähe vaja). Vajaduse korral tuleb vastsündinud vasikas ära kuivatada ja naba joodiga desinfitseerida.

Kui vaktsineerimise jättis loomaarst igaühe enda otsustada, siis uut pulli karja tuues soovitas ta selle esialgu kindlasti karantiini panna ja teha ära kõikvõimalikud uuringud erinevatele haigustele. Uued loomad on need, kellega võib karja kergesti ka mingi uue haiguse n-ö sisse osta.