Vanasõna ütleb, et sinna, kuhu paistab päike, arstil asja ei ole. Päikeses sisalduv UV-kiirgus stimuleerib nahas D-vitamiini sünteesi. D-vitamiin on väga oluline hormoon, mis vastutab kehas fosfori ja kaltsiumi imendumise ja nende luudesse-hammastesse viimise eest. Samuti osaleb see immuunsüsteemi, hüübimis- ja lihasprotsessides, närvide ja kopsude funktsioneerimises, reguleerib veresuhkru taset ning D-vita­miinil on ka kasvajavastane toime.

Paraku läheb põhjamaises kliimas elades vaja n-ö päikesedopingut. Uuringud näitavad, et ligi kolmveerandil eestlastest on talvisel ajal D-vitamiini tase alla normi (75 nmol/l). Eriti oluline on päikesehormooni taset veres jälgida lastel, rasedatel ja eakatel.

Toidus leidub D-vitamiini maksas, võis, piimas, munades, seemnetes, juustus ja teraviljas, kuid apteegist saab seda tablettide, kapslite ja tilkade kujul.

Toidulaual olgu rohkesti C-vitamiini

Haigestumise põhjust võib sageli otsida taldrikult. Kui igapäevane toit ei sisalda piisaval hulgal puu- ja köögivilju, langeb organismi kaitsevõime. Selle põhjus seisneb C-vitamiini ehk L-askorbiinhappe puudumises. Antioksüdandina vastutab see immuunvastuse kujunemise ja mitme sünteesiprotsessi eest. C-vitamiini on vaja sidekoe loomeks, haavade paranemiseks, rauaringluseks ja teisteks füsioloogilisteks protsessideks.

Rohkesti leidub seda vitamiini mustades sõstardes, ebaküdoonias, paprikas, tsitruselistes, pohlas, mustikas ja küüslaugus.

Foto: Karin Kaljuläte

Praegu on parim aeg hoidiseid teha, marju sügavkülmutada ja õunu vitsutada. Tasub aga meeles pidada, et C-vitamiini aktiivsus langeb aja jooksul, kuumutamise ja valguse toimel. Kes korilusega sina peal ei ole või lühikese suvega drooge koguda ei jõudnud, siis apteegist saab C-vitamiini lisa kuivatatud kibuvitsa, vaarikavarte, siilkübara, pärnaõite, peterselli ja võililleürdi näol.

Kibuvitsasiirup passib õhtuti tee sisse ja greibiseemneekstrakt morsiklaasi lisada. Lastele võib kommi asemel pakkuda krõbistamiseks mõne C-vitamiini dražee. Vesilahustuva vitamiiniga üleannustamist karta ei ole, kuna keha viib liigse uriiniga välja. Ettevaatlikud peaksid olema neerufunktsioonihäiretega inimesed, kuna askorbiinhape soodustab kivikeste teket neerudes.

Liikumine parandab vastupanuvõimet

Mihklikuu sillutab teed viirushaiguste levikuks. Külmetuse profülaktikaks ei piisa üksnes tasakaalustatud toitumisest, oluline on ka korrapärane liikumine.

Piisab, kui 5–7 korral nädalas oma võimetele vastavalt 30 minutit aeroobselt tegutseda. Aktiivsemad võiksid sellele lisada veel 2–3 intensiivsemat trenni. Oluline on liigutamisest hea harjumus tekitada, nõnda on keha ainevahetus pidevalt kiire ja vananemisprotsessid aeglustuvad.

Juhul kui hoogsa pealehakkamisega saavad lihased üle koormatud, on abiks külm ja kompress. Külmaks sobib ükskõik missugune toode jääkapist või spetsiaalne külmakott, mida leidub apteegis erineva suuruse, kuju ja kasutuskordade arvuga. Külmakottide eeliseks koduste leiutiste ees on võimalus hiljem neid ka soojakotina kasutada.

Kompressi jaoks sobib igasugune elastne side, apteekides on neid erineva laiuse ja tugevusastmega.

Külmetusele saab leevendust apteegist

Kui kõigest eelnevast hoolimata siiski nakkus külge hakkab, leiab apteegist abi. Kuigi viirushaigusele spetsiaalne ravi puudub, on võimalik külmetuse sümptomeid – köha, nohu, palavikku ja valu – leevendada ning keha üldist loomulikku vastupanuvõimet parandada.

Kuhugi ei ole kadunud sellised väärikad ravitsemisvahendid nagu sinepi- ja pipraplaastrid ning sinepivannid (NB! Seda ei sobi kasutada palaviku korral!), eeterlikud õlid auru tegemiseks, taruvaik, angervaks, pärnaõied, pune, teeleht, samuti ka hanerasva, tärpentini ja Vietnami salvid.

Kuiva köha abimeest islandi samblikku leidub apteegis peale puhta ürdi ka meeldivama maitsega imemistablettide ja siirupina. Kuusevõrsedki on ekstraktina lastele maitsvasse siirupisse pandud.

Üldist enesetunnet parandavad vitamiinirohke astelpajuõli, mesi ja küüslauk. Küüslaugu “aroomi” peitmiseks on see kapslisse pandud.

Loodus on andnud kõik vahendid, et haigusi ennetada ja leevendada. Ühendades pärimuslikud raviviisid ja tänapäevased võimalused, on teadlikul patsiendil võimalik üsna lihtsate, kuid tõhusate looduslike vahenditega end ravitseda. Millal mida kasutada ja kunas ravitaktikat vahetada, nõustab erialaspetsialistist apteeker.