Kummipaat hõljub üle vee, kust helgivad vastu helepruunid objektid. Need on peaaegu käeulatuses, kuid neid ei tohi mingil juhul katsuda, sest ilmselt laguneks need puudutusest ja sajanditevanune ajalugu lahustuks soojas järvevees.

Läbi vee paistvad vetikaist karvaseks tõmbunud objektid on palgid. Siiani on see arheoloogidele mõistatus, mis hooned lainete alla mattunud kohas seisid, kuid ühtteist on teada.

Pannes kokku arheoloogide teadmised ja oma silma, joonistub pilt muistsete eestlaste ajaloost, jättes ruumi ka fantaasiale.