„Inim- ja veterinaarmeditsiinis on kasutusel enam kui 3000 erinevat keemilist ühendit ja toimeainet, mis sisalduvad näiteks valuvaigistites, antibiootikumides, antidepressantides, rasestumisvastastes vahendites jm. Ning on loogiline järeldada, et kui need ained avaldavad mõju inimestele, avaldavad need mõju ka teistele elusorganismidele sh mereloomadele,“ rääkis Tallinna Tehnikaülikooli Merebioloogia Instituudi teadur Kai Künnis-Beres.

„Viimasel kümnendil on ravimeid hakatud nägema kui üht olulist keskkonnasaaste allikat ja sellesse tuleks väga tõsiselt suhtuda. Lisaks ravimitele on ohuallikaks ka teised bioaktiivsed ained, mille ülesanne on elusolendeid hävitada,“ sõnas Kai Künnnis-Beres. „Bakterite ja väikeste loomakeste hävitamiseks mõeldud ained hävitavad neid ka veekogusse sattudes, kuid eluslooduses on bakterid äärmiselt vajalikud. Sageli on nad suuremate loomade toiduahela esimene lüli, mille eemaldamine toob kaasa toidulaua nappuse või ahela katkemise.“

Teaduri sõnul on mereelustikule eriti ohtlikud aga selliste ravimite jäägid, millel on võime hormonaalset tasakaalu muuta, nagu näiteks antibeebipillid. On leitud tõendeid, et neis sisalduv sünteetiline östrogeen ehk naissuguhormoon pärsib mereloomade paljunemisvõimet.

Konverentsi peakorraldaja, Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevjuht Vahur Tarkmees selgitas, milliseid teid pidi võivad ravimijäägid Läänemerre jõuda. „Üks võimalus, kuidas ravimid otse keskkonda satuvad, on ravimite kergekäeline kasutus ja nende jäätmete vale käitlus. Seega kutsume kõiki inimesi üles mitte viskama vanaks läinud ravimeid tavaprügi hulka ega laskma tualetipotist alla, mille kaudu nad võivad sattuda edasi jõgedesse-järvedesse, põhjavette ning lõpuks ka merre,“ soovitas Tarkmees.

„Samuti on teada, et tablettides sisalduvad hormoonid ja teised toimeained ei imendu inimorganismi täiel määral, osa neist tuleb uriiniga meist läbi ja satub kanalisatsiooni,“ selgitas Vahur Tarkmees. „Kahjuks ei suuda klassikaline veepuhastustehnoloogia täna päris kõiki aineid kinni pidada, tugevamad ained liiguvad edasi keskkonda ning osa jõuab lõpuks ka merevette. Tänasel konverentsil arutame Baltikumi vee-ettevõtjatega muuhulgas võimalusi, kuidas reoveepuhastust tulevikus efektiivsemaks muuta.“

Kai Künnis-Beres tõi oma ettekandes välja, et Läänemere põhiprobleemiks on täna siiski saastumisest tulenev toitainete üleküllus ehk bioloogide keeles eutrofeerumine. See tähendab, et vee rikastumine toitainetega, eriti lämmastiku- ja fosforiühenditega, kiirendab vetikate ja taimestiku kasvu ning häirib seetõttu vees esinevate organismide tasakaalu ning rikub vee kvaliteeti.

Teine kasvav probleem on mereprügi. Sellest kolmveerandi moodustab ära visatud ja väikesteks osakesteks lagunenud plastik, riidekiud jm keemilised osakesed, mida mereloomad peavad ekslikult toiduks. Mereprügis sisalduvad osakesed võivad eraldada mürke ning rikkuda nii kalade kui ka suuremate mereloomade- ja lindude seedimist ja lühendada nende eluiga. Mereloomade kaudu jõuavad ohtlikud ained tagasi ka inimeste toidulauale.