Siis taipasin, et see on hüljes. Uudishimulik. Kui oled palja peega vööst saadik vees, siis igasugune uudishimu on liiast. Ausalt. Tean, et hüljes ei ründa, aga ebamugav on temaga kõrvuti vees alasti olla ikkagi. Sibasin paljaste jalgadega mööda libedaid põhjakive veidi kiiremini kui muidu. Ja mingit mõnu võrgutamine enam ei pakkunud. Kui lõpumärgi vette lasin, oli ta natuke veel lähemale tulnud ja vaatas mind mõtlikult oma suurte silmadega. Põrgut!

Hommikul läksin võrku nõudma. Ma arvasin, et ikka magan veel. Võrk oli särgi ja ahvenaid täis. Korralik saak. Aga ! – kõik kalad olid ilma peata. Näpistasin ennast mitu korda tagumikust, aga pilt oli ikka sama. Lõdisesin hommikuses jahedas vees ja mõistsin, et unes nii külm ei saa olla. Kõik kalad olid uimetpidi võrgus kinni ja viimseni ilma peata.

Teiseltpoolt võrku oleks keegi nagu giljotiiniga virutanud. Väga täpne ja võrdne lõige oli. Hüljes niisugust rämpsu ei söö. Tema võtab ainult vääriskalu. Siig. Lõhe. Forell. Ja võtab kogu täiega. Kas või auk võrku, aga palja peaga tema küll ei lepi. Korjasin võrgu ja saagi kasti ja istusin kaldale imestama. Polnud niisugust asja ka kõige vanemate kalurite käest kuulnud. Kuigi igasugu lugusid oli liikvel. Aga sellist mitte.

Kalad on ju nagu puhastatud. Aga teisest küljest. Keegi on oma kurja käe minu saagi külge pannud. Solvav.

Teiste rannapoistega asja arutada püüdes nägin nägudest, et ei usu. Eks seal igaüks püüdis ennast millegagi huvitavaks rääkida.

Ja siis ühel õhtul ma nägin teda ! Neeme otsas. Lõukas. Liikus vees väga kiiresti. Traatjas saba püsti nagu allveelaeva periskoop.

Mul ei olnud võrku sees.