Tol ajal oli kombeks suvel kesapõllule sõnniku vedamiseks kasutada naabrite abi, sest töö oli raske ja nõudis lisatööjõudu.Tihti kutsuti appi ka kaugemal elavaid sugulasi, sest selle küla mehed jäid viimseni sõtta. Abilised tulid hobuse ja vankriga. Sõnnikuveo vankril oli põhi ja kaks lahtist küljelauda, mis koorma peale või mahalaadimisel sai eest ära võtta, et töö hõlpsam oleks.

Loomalaut oli laotud suurtest raudkivi lahmakatest, umbes 1,5 meetrini, et sõnnik lauta ära ei mäendaks. Kivide peal olid ümarad palgid, mis olid tihendatud samblaga, katus roost või õlgedest.

Talgute ajaks oli laut loomadest tühjaks tehtud. Lauda mõlemas otsas olid kahe poolega laiad väravad, mis tehti pärani lahti, nii et hobune koos vankriga sai ühelt poolt sisse sõita ja kui koorem peal, sai teisest otsast välja tulla. Sõnniku tõstmine hargiga oli väga raske töö, sest loomad olid allapanu tihedalt kinni sõtkunud. Võimaluse korral töötati laudas vahetustega. Kaks meest, teine teiselt poolt vankrit, tõstsid ühe koorma peale ja said järgmise koorma ajal puhata. Sõnnikoorma ajas põllule mõni nõrgema kondiga naine või enamasti kasutati selleks lapsi, kes hobuse juhtimisega juba toime said. Koorma maha tõmbamiseks põllul oli lastel abiks mõni vanemaealine täiskakasvanu. Ta juhendas ja aitas lapsi, kui tihti ja kui suuri hunnikukesi tuli teha, et põld kogu ulatuses kaetud saaks. Hiljem need hunnikud laotati ühtlaselt üle kogu põllu.

Lõunaks pakkus perenaine talgulistele süüa. Traditsiooniliselt oli selleks mingi piimasupp ja soolakala või liha leiva peale panemiseks.

Enne lauda minekut tuli end pesta. Selleks oli valmis pandud pesunõud ja rätid.Läänemaal on iga talu õues tiik, kust sai ammutada päikese käes soojenenud vett. Ega sellest kausi sees pesemisest eriti midagi välja ei tulnud, sest ikka "loksus" seda vett ka naabrile, kes ei jätnud ülekohut karistamata. Ikka suuremad sahmakad vett lendasid õhus ja polnud oluline, kes selle pihta sai. Kiljumist ja naeru oli kogu õu täis. Kui mõni uue vee võtmisel oli hooletu, siis võis ta kellegi abiga end leida sulpsti üleni tiigist. Temale hõigati, mis kalu selles tiigis ka on! Mõni nutikas oli kodunt juba targu midagi kuiva riiet kaasa võtnud, kuid ka märjana polnud viga, sest raske töö järel oli selline puhkus parim. Toit maitses igal juhul hästi.

Kui ühe päevaga selle talu laut oli tühjaks veetud, siis mindi järgmise talgulise tallu. Nii võis see kesta nädal ja rohkemgi. Kõva töö ja lust kordus.