Madalad piimahinnad on sundinud farmiomanikke kulusid äärmuseni kokku tõmbama. Lüpsilehm annab peamise sissetuleku, niisiis tuleb kokku hoida mujalt, näiteks kinnislehmade ja vasikate pealt. See talv on aga näidanud, et seetõttu on ka probleeme vasikate haiguste ja suremusega rohkem kui mitmel varasemal aastal.

Nii korraldas DeLaval Eesti loomapidajatele seminari vasikakasvatusest, kuhu kutsus esinema ka Belgias loomaarsti ning teadlase, vasikaspetsialisti Annelies de Spiegeleeri.

Lektor selgitas, et mineraalained edastatakse vasikale platsenta kaudu ning see, kas tema ema on neid piisavalt saanud, mõjutab kõige otsesemalt vasika kolme esimese elukuu tervist.

Kuigi viimastel aastatel on kõneks tulnud ka teisi kinnislehma söötmise teooriaid, on vasikaspetsialisti meelest õige alustada umbes kolm nädalat enne poegimist kinnislehmade täiendavat söötmist poegimisboksis, et vasikas paremini areneks ja sündides tugevam oleks.

See on õige tegevus ka näiteks maaülikooli Märja farmi juhataja, loomaarst Birgit Aasmäe sõnul. Ühel aastal proovisid nad oma farmis ka kinnislehmade üheratsioonilist söötmist, kuid see andis oluliselt halvemaid tulemusi.

Ternespiim annab immuunsuse

Viimasel kümnendil on nii Euroopas kui Eestis levinud praktika, et vasikale antakse esimene ternespiim kätte ja kohe pärast seda viiakse ta individuaalboksi ja peetakse teda seal vähemalt nädal aega.

Seda põhjendatakse sellega, et tänapäeva piimalehm on aretatud suurema väljalüpsi suunas, tema tervis on nõrgem ja seetõttu on ka vasikas haigustele vastuvõtlikum. Suured boksis või teistega koos olles võib ta nakatuda mingi viiruse või bakteriga, mis vanematel juba läbi põetud või mis tugevamatel loomadel haigestumist kaasa pole toonud.

Annelies de Spiegeleer rääkis üle ka selle, et vasikal poel kaasasündinud immuunsust. Selle saab ta ternespiimast, mis sisaldab vajalikke antikehi. Ent juba poegimisest paari tunni möödudes on antikehade hulk ternespiimas poole väiksem ja väheneb pidevalt.

Spiegeleeri sõnul ei sõltu antikehade vähenemine sellest, kas lehma lüpstakse või mitte, ehk kui lehma lüpsta esimest korda näiteks 12 tundi pärast poegimist, siis on piimast väga suur hulk antikehi juba kadunud.

Ternest vajab vasikas kümme protsenti oma kaalust ööpäevas.

Teadlane kummutas kas elle Eestis levinud arusaama, et vanema lehma ternespiim on väärtuslikum kui mullikal. Ta ütles, et kui lehm annab esimestel lüpsidel kohe palju piima, on see piim lahjem ega pruugi sisaldada piisaval hulgal antikehi ega vasikale vajalikke aineid.

Selleks, et ternespiima kvaliteeti määrata, kasutatakse paljudes farmides juba kolostromeetrit. Kui piim on hea kvaliteediga, soovitatakse seda säilitada sügavkülmas kas kilekotis või plastpudelis ja joota seda ka teistele vasikatele.

Belgia uuring näitab selgelt üksühest seost ternespiima kvaliteedi (eelkõige antikehade hulga) ja vasikate haiguste ning suremise vahel

Väike vasikas on vastuvõtlik ka külmale. Nooremad kui kolmenädalased vasikad vajavad temperatuuri +15 kuni +20, esimesel-tesiel elukuul peaks see olema vähemalt +10 kraadi. Muidu hakakb vasikas kaalsut alla võtma. Loomaarstid soovitavad külmemate ilmade puhul anda vasikale rohkem piima (joota kahe korra asemel näiteks kolm) või kangema kontsentratsiooniga piimaasendajat.

Vasikas on hästi peetud ja toidetud siis, kui tal kõht lahti ei lähe ning ta pooleteise kuuga oma sünnikaalu kahekordistanud.

Kõhulahtisust tuleb kohe ravida

„Vasikal ei tohi kõht lahti minnagi,“ on öelnud tunnustatud loomakasvataja Lea Puur. Selles on tal õigus, ometi ei õnnestu sellest põhimõttest päriselus kinni pidada.

„Vasikas sünnib ilma igasuguse immuunsusest, seetõttu on nii kasulikel ainetel kui haigustekitajatel võrdsed võimalused tema organisimi pääseda,“ ütles Spiegeleer. Esimesel elukuul on kõhulahtisus tema sõnul vasikate surma põhjuseks peaaegu sajaprotsendiliselt. Ja kui õnnestub ka vasika kõht korda saada ning loom jääb ellu, on siiski väga suur tõenäolisus, et tema tervisega tuleb probleeme ka edaspidi.

Peamised kõhulahtisuse põhjustajad on bakter E.coli, mis on kõige levinum vasika esimesel elunädalal; rotaviirus, millele loom on vastuvõtlikem 4.-14. elupäevani, ning koronaviirus, mis tõvestab eelkõige ühe nädala kuni ühe kuu vanuseid vasikaid. Samas vanuses vasikaid ohustab ka krüptosporidioos.

„Vasikate tervisele on kõige olulisem stabiilsus,“ rõhutas teadlane. „Piim, mis neile antakse, peaks olema alati sama koostise ja temperatuuriga. Sel juhul võib neid joota ka jaheda piimaga.“

Kui vasikal aga kõht lahti läheb, on oluline kohe teda ravima asuda. Muidu tekkib vasika veetustamine – loom kaotab lühikese ajaga eluohtliku koguse vedelikku. Kuna suur osa väikese vasika toidust ongi vedelik, järgneb vedelikukaole alatoitumus. Veetustumis epuhul kaotab vasikas ka imemisrefleksi, mistõttu polegi teda loomulikul viisil enam võimalik sööta. Selle kõige tulemusena võib haige vasikas ööpäevaga kaotada viiendiku oma kehamassist.

„Kõige tähtsam on vedeliku ja mineraalide kao asendamine, alles seejärel tuleb ravimine medikamentidega,“ rõhutas Spiegeleer.

Olulisimad ained vasika turgutamisel on soolad (Na, Ca), aluselised ained ja glükoos. Et põletikku rahustada, siis ka nn. geelistavad ained, näiteks linaseemned.

Praegu pakuvad sööda- ja lisasöödafirmad vsiakte kõhulahtisusest vabanemiseks palju erinevaid segusid, kuid vaadates nendes sisalduvaid aineid, siis peamised on ikka needsamad nimetatud.

Need viivad tagasi elupõliste loomakasvatajate tarkuste juurde, mida nüüd, kokkuhoiu tingimustes, taas kasutusele võetakse. Nii kasutatakse näitks Kaska-Luiga talu vasikalaudas vasikatel raviks linaseemnekeedist, sama tehakse teisteski farmides.