17. oktoobril 1905 avaldati manifest: „Jumala armust, Nikolai II, Venemaa Keiser ja Isevalitseja, Poolamaa tsaar, Soomemaa suurvürst jne, jne, jne, teatab: Segadused paljudes Meie Riigi kohtades täidavad Meie südant suure ja raske kurbusega, millepärast otsustame riigi elanikkudele vankumata kodanlise vabaduse aluseid täielise südametunnistuse, sõna, koosoleku ja ühisuse vabaduse puutumatuse põhimõttel anda.“

Venemaa Ministrite komitee esimees Sergei Witte poolt koostatud manifestiga anti esmakordselt Venemaa ajaloos rahvale sõna-ja trükivabadus ning ühingute ja koosolekute pidamise vabadus. Poliitvangid said amnestia, laiendati valimisõigust Riigiduumasse, loodi esimesed poliitilised erakonnad ja ametiühingud, taastati Soome autonoomia.

Loomulikult toimusid „revolutsioonilised sündmused“ ka Haaslaval.Esimene „uuest tuulest viidud“ rahvakoosolek Haaslaval toimus 24. oktoobril. Valla taluperemeeste ettepanekul saadeti läbi kohaliku talurahvaasjade komissari Riiga kubermanguvalitsusele märgukiri, „milles näidates arvudega ära, kui ülekohtune on Haaslava valla teede korrashoidmise kohustus, mis peaaegu tervikuna taluperemeestel lasub.

“29. oktoobril 1905 toimunud rahvakoosolekul saadeti Haaslava mõisa omanikule krahv Sergei Šeremetjevile „Haaslava rahva nõudmised.“ Kirjas kaevati mõisarentnik parun Pahleni ebaõiglase tegevuse peale põletispuude ja ehitusmetsa müümisel. Teatavasti kasvab aga süües isu ja varsti olid Haaslava rahva nõudmised palju sõjakamad.

Ajaleht Uudised kirjutas 8. novembril 1905: „Haaslaval 6. novembril peetud rahvakoosolekul tehti ühel häälel otsuseks Riigi Ministrite kabineti esimehele krahv Wittele järgmist telegrammi saata: „Haaslava ja ümbruskonna valdade rahva koosolek, millest 170 isikut osa võttis, tegi ühel häälel otsuseks nõuda, et uut põhiseadust andvat kogu sedamaid üleüldise, üheõiguslise, otsekohese hääletamise peale kokku kutsutaks. Sellest on meil au Teile teadust saata.Koosolekul arvati tarviliseks kohalist omavalitsust uuendada, kaitseväge asutada ja kooliõpetajatelt nõuda, et koolides õpetust sedamaid laste emakeeles hakatakse andma, kusjuures vene keele tunnid alale jäävad. Valiti komisjonid, kes need küsimused põhjalikult läbi arutavad ja siis uuele koosolekule otsustamiseks ette panevad. Peale selle tehti veel otsuseks mõisavalitsusele mõnisuguseid nõudmisi avaldada ja määrati tähtaeg kindlaks, mille peale mõisavalitsus ennemalt ette pandud nõudmiste peale vastust andma peab.“

1905. aasta novembrikuu lõpus saatis mõisaomanik krahv Sergei Šeremetjev Haaslavale oma vanema poja Dmitri, et see ärevad meeled maha rahustaks.

Postimees kirjutas 29. novembril 1905: „Haaslavalt. Oktoobri kuu lõpul oli Haaslava valla rahvas Haaslava mõisa omanikule krahv S. Šeremetjevile, tema voliniku parun von Pahleni kaudu mitmesuguseid nõudmisi kirjalikult ette pannud. Et rahva seas rahutus mõisavalitsuse vastu edasi kestis, siis saatis mõisaomanik oma poja rahvaga nõudmiste asjus läbi rääkima. Rahvasaadikute palve pääle ilmus noor krahv vallamajasse, ühes temaga mõisaomaniku volinik parun von Pahlen ja Tartu notariuse J. Rosenthali asemik J. O. Kallas, kes läbirääkijatel vaheks oli. Haaslava rahva nõudmised olid: metsast puude müümine, ilma maksuta seente ja marjade korjamine, rahvale mõisas ootamise ruumide sisseseadmine, jahipidamise ja kalapüügi luba andmine. Vahekord seletati ära ja lepiti kokku, ainult metsa teede avamine jäeti edaspidiseks.“

Postimees kirjutas 14. detsembril 1905: „Haaslaval oli 11. detsembril suur rahvakoosolek. Päevakorral oli rahvaasemikkude koosolekul tehtud otsuste läbiarutamine. Rahvakoosolek tunnistas enese kohta praegusel silmapilgul kõige tähtsamaks küsimuseks võitluse abinõud valitsuse vastu ja põlluharija rahva olukorra ja hakkas neid arutama.Otsustati võitlust praeguse valitsuse vastu selleks pidada, et valitsust sundida põhiseadust andvat kogu kokku kutsuma ja valitsuse vastu mitte kõikide, vaid ainult kultuuriliste abinõudega võidelda. Otsustati vana riigivalitsusega siis leppida, kui see rahvakoosolekute tahtmisi täidab. Praeguse valitsuse asutusi ja asemikke otsustatakse boikoteerida, kui seda tarvis ja võimalik on. Kohtuid ei boikoteerita mitte, nõutakse ainult, et need rahva keeles asju ajaksivad. Kõrtside ja õllevabriku kinni panemist otsustati mõisavalitsuselt nõuda, salajoogikohtade kaotamiseks aga nimetati mehed, kes nende pidajaid kohtu kätte peavad andma. Nekrutite oma otsustada jäeti, kas nad sõjaväeteenistusse minna tahavad, või mitte. Raha väljavõtmine riigi hoiukassadest jäeti igaühe eraasjaks. Maksude kohta otsustati, kirikuõpetajale kindel palk määrata ja vallamaksude osalise ära kaotamise tarvis komisjon valida. Kaitsevägi arvati tarvilikuks ja jäeti nende hooleks teda asutada, kellel sõjariistu on. Poliitilist streiki otsustati toetada. Sõjaväe kodu ja lahtilaskmist ja rahvaväe asutamist ei arvatud kohaseks. Põhiseadusi andvale kogule ette kirjutada, Venemaa demokraatlik vabariik välja kuulutada, ei arvatud sündsaks.“

Haaslava vallasekretär Jaan Väljaotsa kirjutab oma mälestustes: „Rahvakoosolekule tuli harilikult rahvast mitmest vallast. Üldiselt peab tähendama, et kohalik rahvas oli neil koosolekuil õige tagasihoidlik ja üldiselt mingisugusele mässule ega valitsusele vastu hakkamisele ei kihutanud, välja arvatud mõne purjus inimese lööksõnad rahva seast, mis aga tuld ei võtnud. Kõneldi usuvabaduse vajadusest, eesti keelele õiguse andmisest koolides ja kohtutes. Kord nõudsid võõrad keisri piltide mahavõtmist vallakohtu saalist. Kohalik rahvas oli aga vastu ja nii jäidki pildid maha võtmata. Kuigi iga koosolek algas lauluga "Maha verega võetud troonid", ei kiidetud Haaslaval vägivalla sammusid heaks.“
Kahjuks oli nii rahumeelseid paiku, nagu Haaslava, vähe. Peagi hakati üle kogu Eesti mõisaid põletama ja võimud alustasid vastutegevust.

Tsaari ukaasiga moodustati Balti kindralkubermang ja kubernerile anti rahutuste mahasurumiseks vabad käed. Toimusid massilised vahistamised, keelati koosolekud, suleti mitmed ajalehed. Haaslava mõisarentnik parun Pahlen oli koostanud nimekirja, kus olid kirjas 45 poliitiliselt aktiivse vallakodaniku nimed ja võib arvata, et kõige vähem, mis mehi ootas, oli korralik keretäis mõisatallis.

Kohalik politseiurjadnik Rõzov oli aga vallavanema Jaan Lingi hea sõber ja andis nimekirja tema kätte „ülevaatamiseks.“ Nimekirjas oli palju vallavolikogu liikmeid ja kõik vallaametnikud, samuti kohaliku kars-kusseltsi „Priius“ aktiivsemad tegelased.

Jaan Väljaots kirjutas mälestustes: „Selles nimestikus olla mina esimeste seas seisnud, keda kindlasti oleks maha tapetud. Paruni kavatsustest kuulda saades saatis vallavolikogu krahv Šeremetjevile asjaolude selgitamiseks telegrammi. Pärast käis veel vallavanem Jaan Link oma abi Jaan Meieriga isiklikult Peterburgis krahvile asjaolusid selgitamas. Nemad viisid krahvile ka suure hulga allkirjadega „seletuse“. Krahv olla vastanud, et temal kõige vähematki põhjust ei olevat kellegi Haaslava inimese pääle kaevata.“

„Riigikukutamine“ sai selleks korraks läbi ja karistussalklased jäid Haaslavale tulemata.