Viis aastat tagasi Maalehele antud intervjuus mõtiskles Jaan Kaplinski, et inimese mõistus on kui kahe teraga mõõk: “Me oleme käinud oma soovide, unistuste ja tahtmiste järgi nii edukalt, et selle tagajärjel oleme maailma ja iseenda ohtu seadnud. Mõistus on näinud ette ja osanud väga kavalaid asju teha. Aga samal ajal ei ole näinud piisavalt kaugele.”

Me seekordsed jutud Jaan Kaplinskiga olid juba räägitud, kui jõudsid pärale ehmatavad teated tapmistest Pariisis. “Õhtul panin Mutikul trepile küünlakese. Minu perel on Pariisiga läbi põlvkondade mitmeid sidemeid...” kirjutas Kaplinski mulle oma e-kirjas.

Sündmused justkui ruttasid juba räägitust ette, ja me rääkisime veel.

On üsna ehmatav, et tulite oma blogis Venemaa mõjupiirkonna jutuga “Vaenlase kuju ja päris vaenlane” välja vahetult enne Pariisi tapatalguid. Üllatav on ka see, et teie postitus nii suurt tähelepanu äratas. Miks ikkagi selline mõtteavaldus?

Miks-küsimused on üldse väga ebamäärased ja neile on raske vastata. Kui poliitik midagi ütleb-kirjutab, on tal sageli selge tagamõte. Mina ütlen otse, tagamõtteta. Kirjutan sellest, mis muret teeb. Kirjutan, nagu tunnen ja arvan.

Mind hakkas ikka enam vaevama tunne, et tüli lääne ja Venemaa vahel on kurjast, et hoopis olulisem oleks ühendada jõud ISISe vastu, mis on oht tervele tsivilisatsioonile, olgu see lääs, Venemaa, Hiina või kes tahes. Nii ma siis kirjutasingi. Lootes, et USA ja Euroopa ühelt poolt ning Venemaa teiselt poolt lepivad, leiavad mingi kompromissi.