Mingit ametkondlikku suunamist meie tegemiste osas ei olnud, kroonu järelvalvet samuti mitte. Koondusime lihtsalt poiste elukohtade järgi, eale omase kambavaimu sunnil, omavahelisteks jõuproovideks erinevatel spordialadel. Ja ka muuks tegevuseks, mis just huvi pakkus.

Üks suurem kamp oli Keila mäe poistest, nimeks Noorus. Neile oli jõgi hästi lähedal ja nad olid just ujumises teistest kindlalt üle, aga ega siis ujumine ainus ala olnud.

Teise kamba moodustasid raudteest lõuna pool elanud poisid. Kindla militaarse struktuuri ja suunitlusega üksus, mis kandis Keila Noorte Kaitse Liidu nime ja mida juhtis kolonel Leo Rannamägi – poiss nagu teisedki selle koondise liikmed, aga heade organisaatorivõimetega ja korranõudmisega nooruk. Tosinajagu neid oligi – 11 ohvitseri ja 1 reamees, kes oli veel sedavõrd naga, vaid 7-aastane, et pidi paelte pealesaamisega ootama. Neil oli oma kirjapandud põhikiri või määrustik, mis ei lubanud relvi – rakulkasid ehk kadasid – kodus hoida (need rippusid nimeliste siltide all kuuris-relvalaos) ja kohustas alarmi korral vähem kui veerand tunniga ettenähtud kogunemiskohas olema. Aga nemadki tegelesid peamiselt spordiga, kehalise ettevalmistusega.

Kolmandaks oli Vaikse tänava poiste sportlik-kirjanduslik koondis Tungal, kes andis välja koolivihiku formaadis õige õblukest käsitsi kirjutatud ajakirja Tuluke. Kahe eelmainitud kambaga peeti kolmikvõistlusi ujumises, jalgpallis ja kergejõustikus. Kas siis jões või Männikus, Sopsu talu ääremaadel või Jõe tänava lõpus. Just maavõistlused kergejõustikus olid olulised, sest heideldi sellistel klassikalistel aladel nagu 60 m jooks, ümber kvartali pikamaajooks (aega võeti suure plekist vekkeri – äratuskellaga), kaugushüpe, kõrgushüpe ning kuulitõuge munakiviga. Mõnikord ka teivashüpe, kui kellelgi kodus veel mõni terve pesupuu juhtus olema.

Iga koondis pidi välja panema 2 atleeti ja esikoht andis 6 ning viimaseks jäämine 1 punkti. Võitja meeskonna selgitamiseks liideti punktid kokku ja see sundis põhimõtte – kõik ühe ja üks kõigi eest! – kohaselt sind starti minema ka siis, kui teadsid kindla peale, et jääd viimaseks. Aga tõid ka selle isikliku häbiga vajaliku punkti ära. Kaotajaid lohutati – poja, sul pole ju võhma, sest sa suitsetad salaja lepelehti. Ja sellisel kambakaaslaste ütlemisel oli suur mõju – tubakas, viin ja naised (Keila sporditüdrukud muidugi välja arvatud) ei pääsenud meie niigi alatoidetud, kuid siiski arenevaid organisme kahjustama. Vanade ladinlaste ütlus – terves kehas terve vaim! – käis kindla peale ka meie kohta.