Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav – temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.


Te olete palju esinenud. Raadios, televisioonis, ajakirjanduses, kohtumistel...

Ma ei tea, kas seda palju on olnud.

Elu jooksul.

Sellega tuleb mul soostuda.

Kui palju on neis ülesastumistes kordamist?

See on suuresti nii nagu tundide andmine paralleelklassides... See ei ole mitte nii, et sa nüüd alati oled värskete mõtetega ja alati tuled uue ideega või uue mõttega inimeste ette.

Vahepeal muidugi koguneb kapitali. Seda tuleb kasutada. Ärimehed ütlevad, et raha ei pea seisma, vaid raha peab liikuma. On nii või?

Vahepeal koguneb uut moraalset kapitali, eks sa sealt siis võta ja vaata valikuliselt. Ammutad, paned selle eelmisega kokku ja liigud sedamööda, kuidas su oma maailmapilt ja mõttelaad muutub. See varieerub nii või teisiti. Sa ju näed inimeste silmi, kes su ees on. Sealt ei ole väga raske järeldusi teha, kust otsast peale hakata, missugune suund võtta.

Kas me oleme sellele küsimusele vastuse leidnud?

...Mitte päris. Kas üldse on olemas lõplikke vastuseid?

Hetkeks ikka peaks olema mingi vastus küsimusele.

Vahepealne?

Vahepealne, jaaa. See, mida ma hetkel vajan. See on nagu otsustega. Olen kohanud palju inimesi – nad ei ole üldse kõik minust nooremad –, kes ütlevad, et nad on vale otsuse teinud kunagi. Olen neile püüdnud mõista anda, et see, mida tol ajal otsustasid, oli kõige õigem, sest kui sa oleksid teadnud paremat otsust, oleksidki teinud teistsuguse.