Sellest jaanuaripäevast, mil “Kevade” esimest korda kinoekraanile jõudis, lahutab meid peagi 45 aastat. “Ah et nii palju juba, selle peale küll kohe ei tulnudki,” oli režissöör Arvo Kruusement siiralt üllatunud, kui temaga ühendust võtsin. Siis aga sulas vahepealne aeg mälestusteks, ja nagu öeldakse – juttu jätkus kauemaks.

“Ütleksin – oli ilus aeg. Olin siis tõepoolest kõigest 40aastane. “Kevade” oli üks riskantne ja samas meeldiv ettevõtmine,” lausub Kruusement. “Ei mina tea, kust ma siis julguse võtsin, et seda lugu üldse tegema hakata. Kaks režissööri olid juba enne mind seda teha tahtnud, ju siis mulle see nii väga meeldis… Eks ma tegin neid eelmisi stsenaariume ise väheke ringi ka, ja just selle ringitegemise ajal ma arusaamisele jõudsingi, et sellest peab nüüd üks film tulema.”

Kruusement meenutab, kuidas ta esimest korda Palamusele läks, et vaadata seda loodust ja võrrelda Oskar Lutsu kirjapanduga. “See tegigi mulle asjast selge pildi ja oli ühtaegu suureks kergenduseks. Oli 1968. aasta kevad, sama aasta talvel Remmelgas (tolleaegne Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas – toim) mulle selle mõtte pähe torkas. Töötasin terve talve mõttes asja kallal ja kevadel läksingi kohapeale.”