Ja see paistab tähelepanuväärne. Kogu kehalisuse kõrval on huvitav selle nähtuse vaimne pool. Olen veendunud, et vaimsuses toimuv on selles vanuses mõõtmatult tähtsam kui väline, füüsiline. Ja hõredam unigi annab sellest meile märku – sisemaailm on muutunud ja tegeleb uute teemadega.

Neljandasse kümnendisse astudes oleme ühtäkki hoopis lähemal kaduvikule. Surelikkusele. Omaenda unetutel tundidel märkan, et just sellega mu mõtted suures osas tegelevadki, just see ei lase magada. On tulnud hirme, mida noorem inimene ei tunne. Hirm kaotada. Selles vanuses oleme enamasti kogenud lähedase kaotust, võib-olla rohkemgi kui korra. Pealegi teadvustame selles eas laiemaltki, et oleme kaotuste teel. Meid valitseb kaduvik. Miski maine ei püsi.