“Aretajana polegi mul muud teha kui õigeid valikuid – millisele märale milline täkk sobib,” naerab Võrumaal Lasva vallas asuvas Virve talus eesti sporthobuseid kasvatav Peeter Viiard ning lisab, et aretus on soovitud omaduste esiletoomine. Lihtsana näiv ülesanne on üsna keeruline ning lõpptulemus – varss – etteaimamatu.

Viiard on hea silmaga hobusekasvataja, kes oskab teha õigeid otsuseid mitte ainult märale paarilist valides, vaid ka hobuseid ostes. Tema on mees, kes tõi enam kui kümme aastat tagasi Belgiast varssadena Eestisse kaks meie ratsaspordile rohkelt au ja kuulsust toonud hobust: A Big Boy ja A Pikachu de Muze’i.

“Sporthobuste aretuses ei maksa tõug midagi, tulemused on need, mis loevad,” selgitab Peeter Viiard.

Selleks et tulemuseni jõuda, tuleb aretajal paaride valiku tulemusena sündinud varss kasvatada hobuseks, kelle võimed ja anne mõne ostja tähelepanu pälvivad. Panustada tuleb aastate jooksul ohtralt.

“Kui ma kõik selle, mida ühe sporthobuse kasvatamiseks vaja läheb, teenustena sisse ostaksin, saabuks enne pankrot, kui hobuse maha müüa jõuan,” arvab Viiard. Maaülikoolist saadud loomaarstiharidus aitab tal loomad tervena hoida, söödad kasvatab oma talu maadel ning sadulasse paneb ta nad samuti ise.

“Kui võistlemine juba kõrgemale kui 120 cm kõrguste parkuurideni jõuab, siis palkan ratsaniku,” ütleb mees, kes oma hobustega madalamates klassides ka ise võistleb.

Kui noor hobune juhtub olema hea sportlane, tuleb aretajal taas valida: kas loom müüa või teda arendades-treenides ise edasi minna. Mida suuremaid eesmärke seada, seda suuremaks muutuvad riskid.

Õpetamine ja ratsastamine

Raplamaal Voore Tallides eesti tõugu hobuseid kasvatav Anu Pärisoo möönab, et pole julgenud kokku arvutada, palju on maksma läinud tee selleni, et ta nüüd, kaks hobust uhke valge kalessi ees, Tallinna kesklinnas pruutpaaridele pulmasõite teeb.

Allegro ja Amadeusi koolitamiseks, et nendega trammide-trollide vahel turvaliselt sõita, kulus kolm aastat.

Seda, et hobusekasvatus Eestis välja sureks või et sel tulevikku poleks, naine ei usu. Ta kuulub Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhatusse ja näeb, et kasvatajaid tuleb kogu aeg juurde. “Need, kelle aretatud hobused on head, ei kurda – teave liigub suust suhu ja ostjaid ikka tuleb,” kinnitab Pärisoo.

Harjumaal Nõmmemõisa tallis ratsastajana töötav Anna-Liisa Pindam möönab, et nõudlus kasvab ka selle teenuse järele: üha enam tuuakse noori hobuseid ratsastaja juurde, kes nad välja õpetaks ja sadulasse paneks.

“Hobuste sadulasse panemisega olen tegelnud kümme aastat. Viimasel paaril aastal on nõudlus nii palju kasvanud, et saan küsida head hinda – 120 eurot kuus. Ja kogu aeg on järjekord ukse taga,” ütleb ta.

Korraga võtab ta koolitusele kuni viis hobust, tegeledes nendega järjest 2−3 kuud. Nii kaua kulub aega, et loom sadulat tunnistaks, ratsanikku kandma hakkaks ja lihtsamatele märguannetele reageerides korrektselt sammus, traavis ja galopis liiguks, seisma jääks, pööraks.

"Hobune peab õppima inimesega koos olema, seda omadust pole talle looduse poolt kaasa antud. Isegi see ei ole hobuse jaoks loomulik, et inimene teda katsub," selgitab Anna-Liisa Pindam kontakti loomise ja algratsastuse peamist mõtet. Probleemhobuste koolitamise kohta ütleb ta, et aitab hobuseid, kellel on probleem inimestega, mitte vastupidi.

Ratsastaja töö toob sisse ka talliomanikule, kellele hobuste omanikud õppe ajal looma ülalpidamise eest maksavad. Nõmmemõisa tallis on see summa suvekuudel 100 eurot kuus. Selle eest saab hobune ninaesise ja katuse pea kohale ning liikumisvõimaluse koplis.

Sõit, ratsutamine, müük

Kahetunnine kalessisõit kahehobuserakendiga (kuni 15 kilomeetrit) maksab pealinnas 390 eurot.

“See on kahe inimese poolteise päeva töö, et paaritunnine sõit ette valmistada ja läbi viia. Transpordiks on vaja kahte autot – hobustele ja kalessile,” selgitab esmapilgul soolasena näivat hinda Anu Pärisoo.

Alates 1968. aastast Soomes, Taanis ja Saksamaal treenerina töötanud ning kaks aastat tagasi Tartu külje all koos abikaasa Ivar Armega Eesti ühe moodsama ratsakompleksi – Ecu Tallid – avanud Kristina Arme sõnul on siin ratsaspordi harrastajaid võrreldes teiste Euroopa riikidega vähe. Soomes kuulub ratsaliidu klubidesse 50 000 harrastajat, meil vaid tuhatkond.

“Inimeste hobusehuvi on erinev. Osadele meeldib teha sporti ja võistelda, teised aga tahavad lihtsalt korra nädalas hobi korras ratsutada. Asi jääb sageli majanduslike võimaluste taha,” viitab Arme. Hoolimata sellest, et võrreldes muu maailmaga on ratsutamistunnid Eestis odavad.

Ecu Tallides maksavad ratsutamisteenused 6−20 eurot, soetada saab erinevaid võimalusi (üks kuni neli treeningtundi nädalas) pakkuvaid kuukaarte.

"Kui me hinda tõstaksime, jääks kliente kindlasti palju vähemaks," arutleb talliomanik ning on veendunud, et kliendile kõige odavam ja õppimise mõttes parim on heas ratsakoolis kord-paar korda nädalas korralikult koolitatud grupihobustel treeneri järelevalve all sõitmas käia.

“Pärast trenni võib rahulikult koju minna. Hobuse eest hoolitsevad teised inimesed,” selgitab kogenud treener. Sest hobune pole jalgratas, mille paned sõitmise lõpetamisel seina najale järgmist korda ootama. Loom vajab hoolt 24 tundi ööpäevas seitse päeva nädalas ja aastaringselt.

Ometi minnakse üha enam ka seda teed, et ostetakse endale või lapsele hobune. Loodetakse saada odavat ja head. Sellist aga pole. Eestlased tahavadki Pärisoo sõnul odavat, soomlased eelistavad vanemat ning kogenumat hobust.

“Ühelgi hobusel pole letihinda. See, kui palju hobuse eest pakutakse, on ostja emotsionaalne otsus,” selgitab Peeter Viiard ja ütleb, et tavaliselt aretaja kõike hobusesse panustatut rahaliselt tagasi ei saa.

Küll aga võib ette tulla erandlikke tehinguid, mis üsna kopsaka summa sisse toovad. Hobumajanduses on tavaline, et pikalt tuleb olla miinustes ning hea müük toob tehtud kulutused tagasi.

Sellesama A Big Boy, kellest loo algul juttu, müüs toonane omanik Heiti Hääl mõned aastad tagasi väidetavalt miljonite eurode eest, täpset summat osapooled ei avalikustanud.

A Pikachu de Muze kolis pärast Eestist Euroopasse jõudmist Paul Schokemöhle tallist Saksamaalt ukrainlase Alexander Onyschenko omandusse 570 000 euro eest.

Internetist leiab hulgaliselt müügikuulutusi, kus Eestimaal aretatud-kasvatatud hobuse eest küsitakse 1000−3000 eurot. Ent hobuse, tõsi küll, haige, võib saada ka 150 euro eest.

Kallimaid suksusid, alates 10 000st, ostetakse Eestisse enamasti välismaalt. Paljude siinsete hobusekasvatajate ostjaskond elab aga samuti välismaal.

“Mina olen aastaid Soome suunal reklaamile panustanud ja müün suure osa oma hobustest just sinna,” selgitab Anu Pärisoo oma tegevust.

Ecu Tallides on umbes pooled hobustest Eestist pärit, teine pool mujal sündinud, aga Eestist ostetud. Paar võistlushobust on ka otse välismaalt toodud.

Tegelikult polegi tähtis see, kust ostetakse või kuhu müüakse. Peamine, et raha liiguks ja hobusekasvatus Maarjamaal areneks.

"Aretuses on oluline sündinud ja lootusi pakkuvale noorloomale sirgudes igakülgset tuge pakkuda. Samamoodi nagu laste arengut on võimalik kooliteel suunata on ka hobustega. Igaühes on peidus tšempion, on vaja vaid õiged tugevused tööle saada," võtab Peeter Viiard eduka hobusekasvatuse saladused lühidalt kokku.



HOBUSTE ARETUS

Tunnustatud aretusühingud ja tõuraamatud

- Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon – ahhal-tekiini tõugu hobuste tõuraamatu pidamine ja jõudluskontroll.

- Eesti Hobusekasvatajate Selts – araabia täisvereliste, trakeeni, tori, eesti raskeveo ja eesti tõugu hobuste tõuraamatu pidamine ja jõudluskontroll, tori tõugu universaalsuuna, eesti raskeveo ja eesti tõugu hobuste kui ohustatud tõugude säilitamine.

- Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts – eesti sporthobuste, eesti ratsaponide ja väikeponide tõuraamatu pidamine ja jõudluskontroll.

- Eesti Hobuse Kaitse Ühing – eesti tõugu hobuste kui ohustatud tõu säilitamine.

- Eesti Traaviliit – eesti soojavereliste traavihobuste tõuraamatu pidamine ja jõudluskontroll.

- Vana-Tori Hobuse Ühing – tori tõugu hobuste vana-tori suuna tõuraamatu pidamine ja jõudluskontroll.

Allikas: veterinaar- ja toiduamet