Ma ei tee saladust, et kirjutan selle loo, ärgitamaks koolidirektoreid, emakeeleõpetajaid, haridusametnikke ja lõpuks ka minister Jaak Aaviksood seda lavastust vaatama minema. 

Mulle nimelt tundub, et oleme meelega unustanud paljude teiste sõnade seas ühe tähtsatest, mis kogu elule aluse annab - see on sõna "kasvatus". Meil nüüd ka lasteaedades on õpetajad. 

Mu viimase aja teatris nähtud klassikalavastused aga suisa juhivad vaatajaid tänapäeval ootamatunagi näiva seoseni - kasvatus on seotud armastusega. Nende vahel peaks olema võrdusmärk. 

Lavastaja Lembit Peterson ütleb, kui temalt küsin, kas inimesi, noori ja vanu saab kasvatada, et inimese kasvamisele ja arengule tuleb kaasa aidata. "Iga võrdlus on veidi vildak muidugi - mulle meeldivad väga ka metsataimed, kes kasvavad "ise"."

Ajastutevaheline sild

Kuid inimühiskonna võlu on milleski muus. Usun, et inimesel on surematu vaim, igavene elu, ja see seab temale teistsugused nõuded kui taimele või loomale. Aga muidugi on ka taimede ja loomade elu Looja poolt antud ja hoitud. 

Kõik nähtav loodus on nagu märk nähtamatust loodusest. Nii nagu looduses võib imetleda Loojat,  tuleks õppida nägema teda igas inimeses."

Aprillis oli see vist, kui VHK vilistlane, näitleja Nero Urke kirjutas mulle täiesti ootamatust elamusest Hispaanias Barcelonas, kus ta nägi Kataloonia näitlejate mängitud Edmond Rostandi näidendit "Cyrano de Bergerac". Ta unistas koguni, et meil Eestis võiks olla klassikalavastuste festival.

"Seda oleks vaja. Sest nii nagu klassikat on vaja õppida mängima, on seda vaja õppida ka vaatama, kuulama ja mõistma. Ma ei ole alati seda meelt, et vanade asjadega peaks lõputult edasi tegelema, kuid selge on, et peavad olema veenvad sisulised põhjused mingi teksti kestmisel aktuaalsena sadu aastaid nii, et selle juurde tullakse ikka ja uuesti tagasi. Peale selle: klassika on ajastutevaheline sild. See on ajalise ruumi mõõde, mis avaneb läbi klassikalise repertuaari selles siin-ja-praegu-kogemuses."

Nero Urke siirast vaimustust ilmestab see, et tegu oli lavastuse 120. etendusega ja näitleja sõnul tegid ka sealsed vanad näitlejad enne etendust hääleharjutusi...

Juunis mängisid VHK 11. klassi lõpetajad Esnal Anton Tšehhovi näidendit "Kajakas". Nad ütlesid selle neli tundi kestnud etenduse kohta "arvestus". Mina ütlen "elamus". Neli vaatust just nii, nagu Tšehhovil mõeldud: kaks õues, mõisapargis, kaks mõisas. Nende noorte õpetaja on Lembit Petersoni tütar Maria Peterson. 

Pisut suurem kui elu

Tekkis selline enneolematu usalduse ring: Tšehhov, tema aeg ja tänased noored. Ja oli see hämmastav teatriime, mis seletamatu iga kord, et noored inimesed mängisid olukordi, tegevusi ja tundeid, mida nad elus päris kindlasti veel kogenud ei ole, ja said sellega hakkama. Tegid seda sellise veendumusega, et kõik tundus aus, pisut suurem kui elu. Noorte mäng oli täis mõistmist ja mõista tahtmist. 

Üks vahva joon, mis mu nähtud "Kajakat" ja ka "Palju kära..." ühendab, on kummaliselt tekkiv koomilisus. Nii Shakespeare kui Tšehhov räägivad tõsistest asjadest koomiliselt. Mõlemas näidendis on tegelasteks ka vanad mehed ja naised, ning see, kuidas noored vanu karakteritena mängivad, ongi pööraselt koomiline ja lõbus. On õpetlik vaadata ka lisaks kõigele muule. 

Õpetaja Lembit Peterson ütleb, et kui prantsuse vanasõna kohaselt on teiste vead ja nõrkused peeglis, siis ehk on seal ka voorused ja tugevused. Eelkõige tuleb teha tööd enda kallal.

"Neid omadusi - vaimseid, hingelisi, füüsilisi -, mida teistes end ümbritsevais näha tahad, kujundada eelkõige iseendas. Kui meid ärritab midagi teise inimese puhul, võime olla kindlad, et see on meie enese viga. Kuid me ei tohi alahinnata (tõelise) vooruse ja tugevuse nakatavat mõju!"

Petersoni sõnul on jutul ja kirjapandud õpetussõnadel kindlasti ka mõju, aga ta usub kasvatuses eelkõige eeskuju jõusse. "See on ju nii ka mis tahes ameti puhul: meisterlikkuse saavutanud inimene on innustajaks neile, kes oma tee alguses." 

Selleks et aidata noortel ja vanematelgi avastada elu põhiväärtusi, seadusi, mis mõjutavad meie elu igal tasandil, võib teater abiks olla küll.  

"Aga ikka: avada eelkõige enda silmad, end puhastades. Siis näeme  teha osutusi ka teistele. Igas inimeses on potentsiaali kõigeks. Seetõttu on tähtis teada, mida nimelt me temas kasvatada ja mida lämmatada tahame. 

Kuhu läheb inimese tee, mis on tema ... kui naljaga pooleks öelda - "otstarve" (sest kui rehal on otstarve, miks ei ole seda inimesel...): kes oleme, kus oleme, mida teeme, miks teeme. Needki küsimused kasvatavad, kui neile ausalt vastata püüda," ütleb Lembit Peterson.

Äkki siin on üks võimalik vastus Paide arvamusfestivalil peetud arutelule "Mida ja kuidas peaks homses Eesti koolis õpetama?". Minge teatrisse!


“Palju kära ei millestki”

- Autor: William Shakespeare.
- Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli diplomilavastus.
- Tõlkijad Georg Meri ja Harald Rajamets.
- Lavastaja Lembit Peterson. Kostüümikunstnik Maarja Naan. Muusikalised kujundajad Eva Eensaar, Jaak Johanson ja Joonas Mattias Sarapuu.
- Liikumisjuht Tiina Mölder.

- Mängivad VHK Teatrikooli vilistlased Johanna Aus, Magdaleena Maasik, Mona Mi Mikkin, Eike Johanna Raielo, Merilin Reede, Karoliina Saatpalu, Anna-Liisa Talts, Mattias Kuppart, Leander Meresaar, Henri Otsing, Oskar Punga, Priit Põldma, Sander Roosimägi, Joonas Mattias Sarapuu ja Kaspar Sellin; VHK Teatrikooli õpilased Hanna Maria Aunin ja Steffi Pähn; Helvin Kaljula ja Tarmo Song (Theatrum); Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater); Jaak Johanson, Krista Citra Joonas ja Kaarel Kuusk.

- Etendused 25. ja 26. augustil ning 13. ja 14. septembril kell 19 Dominiiklaste kloostri õuel ja Püha Katariina kirikus (vihma korral mängitakse kogu etendus siseruumides).


Mida klassika noortele näitlejatele tähendab, juurde annab?

Henri Otsing
VHK vilistlane, septembrist õpib Tartus filosoofiat

Töös “Käraga” oleme täiesti kahtlemata oma klassikaaslastega arenenud eeskätt inimestena, esitatav on meid õpetanud ja kasvatanud. Teksti kvaliteet on iroonilisel kombel sõnulseletamatu. Olles lugenud ka ingliskeelset originaali, on Shakespeare minu jaoks hea värsi ja draama etalon. Veel enam, ta on täpse ja tundelise mängu (selle laiemas tähenduses) vaieldamatu meister. Vähemalt minu jaoks. Säärane vanem ja keerulisem tekst kui tänapäevase poplaulu lüürika puudutab peenemaid hingekeeli ja nõuab ka rohkem täpsust, aga kordades laieneb harmooniavõimalus.
Olgu see klassikaline muusika, kujutav kunst või draama, peab meeles pidama, et igasugune klassika on oma nime välja teeninud. Ja mitte meie eluajal.
Mahukate ja keeruliste ideede mõistmine ja, mis veel tähtsam, omaksvõtt, käib tibusammudel: pisikestel kirgastustel ja arusaamishetkedel moodustuvad aina uued seosed, mis tekitavad abstraktse mõtte ja inimese vahele hetkeks “vahetu” kontakti. Klassika kannab aga kõige tugevamaid abstraktsioone kõige tähtsamatest mõtetest.

Magdaleena Maasik
VHK vilistlane, võttis endale vaheaasta ja õpib kondiitriks

Kogu “Palju kära ei millestki” lavastusprotsess oli väga põnev. Suur osa proovidest koosneski meil näidendi teemade üle arutamisest. Ise kõigile küsimustele vastuseid otsida ja teiste mõtteid kuulata oli väga hariv ja arendav. Sellise noore kamba puhul oli ka tahet ja energiat palju, mis tegi selle näidendiga tegelemise väga ainulaadseks ja meeldejäävaks kogemuseks, mis andis meile kõigile palju eluks kaasa.
Meie vanuses peabki klassikaga tegelema, sest noor õppiv inimene võtab sellest palju külge ja see avardab tema maailmavaadet ja sõnavara. Vähemalt minu puhul oli nii.